Algustest ja lõppudest

Ab ovo usque ad mala.
Sapienti sat 🙂

Juhtusin hiljuti Memokraadi blogist Sten Tamkivi & Kristjan Lepiku asjalikku kirjatükki lugema. Link siin
http://memokraat.ee/2016/09/milleks-meile-idufirmad/

Soovitan soojalt lugeda, väga hariv ka majanduskaugele inimesele. Eriti hää oleks, kui toda kirjatükki igat masti kadestajad ja parastajad loeksid, aga vaevalt nende keskendumisvõime üle kahe rämpsumeedialõigu vastu peab, nii et olgu päälegi 😛

Mina nii pikalt & kunstipäraste graafikutega kaunistatud teksti ei kirjuta. Osalt loomupärase laiskuse, osalt multiministri poolt viimastel päevadel propageeritud väljendi (pähkliaju) väheste mõõtmete tõttu.

Mõned mõtted on siiski uute alguste kuul tekkinud.

Nagu teada, on iga algus raske. Juba põhikooli füüsikatunnistki on selge, et iga rändrahnu veeremalükkamiseks tuleb kasutada suurt jõudu. Hiljem veereb too mürakas juba gravitatsiooni mõjul pärimäge ja veerevale kivile teatavasti sammal ei kasva. Paralleel oma firma käivitamise või mistahes energiamahuka ettevõtmisega on siin ilmselge. Ka lapse lugema- või sportimaaitamine on samasugune hoolt ja panustamist nõudev protsess. Ettevõtte või lapse hilisem areng ja saavutused korvavad aga sageli need algsed unetud ööd aruannete või sõnakaartide kohal kuhjaga. Ettevõtja puhul mitmekordistub rõõm, kuna lisaks enesele mõnusa töökoha loomisele saad päevi veeta ka särasilmsete mõttekaaslaste seltsis, selmet padukapitalistist sleivdraiveri piitsa all ägada 😀

Lapsevanema rõõmudest usina & nutika lapse üle ei hakka siinkohal pikalt pajatama, pole mõtet ilmselget üle korrata. Siinkohal sobib üks vana bulgaaria vanasõna:
kes on elanud lasteta, ei teagi, mis on mure. Kes on surnud lasteta, ei teagi, mis on rõõm.

Nagu juba alguses lubatud, siis pisut ka lõppudest. Igal tööl on oma algus, keskpaik ja lõpp. Vahel (alustavate firmade puhul pigem sageli) tuleb ette, et lõpp on kiirem, kui algselt plaanitud. Vahel võib ettevõtja ebaõnnestumises süüdistada kõiki nelja aastaaega ja rahvusvahelist imperialismi (või valitagu tänapäevasem *ism). Sageli on tegemist aga kehva planeerimise, teostuse, laiskuse, lolluse või eelpoolnimetatute kombinatsiooniga. See kõik on OK, sest ajutine ebaõnnestumine kuulub iga äritegevuse juurde. OK ei ole aga ettevõtlusvorm, mille puhul iga x kuu tagant uus keha tehakse ja selle käigus töötajad, koostööpartnerid ja riigiametid üle lastakse. Sellised sarisulid Eestis vist liiga pikalt tegutseda ei saa ka, sõna levib ning varem või hiljem saab ring täis. Sageli õnnestub sarisulil korporatiivset valetamiskunsti arendades mõnda aega vee pääl püsida. Aruannete lugemise oskus on siinkohal abiks, aga abiks on ka üldine inimesetundmine. Inimene, kes oma ettevõttes kella tundmata päevapäevalt kaasa rügab, suuremates sõltuvustes ei vaevle ja üldjoontes sõna peab, on usaldust ja austust väärt. Ja see vastupidine variant siis mitte. Lõppeks on meil õnneks vaba maa ja igaüks võib ise valida, kellega äri teha, kellelt osta ja kellele müüa. Mingid piirangud seab meile seadus (pommitehast naljalt ei püstita), mingid südametunnistus (mölakate kukrut ei kosuta). Eks igaühel on need piirid erinevad ja selles mitmekesisuses kogu kodumaise ärikeskkonna võlu seisnebki.

Laialivalguvuse & netiruumi liigse risustamise vältimiseks võiks kokkuvõtvalt tõdeda, et igal meeldival tegevusel on oma algus ja lõpp. Vahel on vaja ohtralt arukust & julgust teadmaks kas, milleks, millal, mille ja kellega alustada. Veelgi suuremat arukust & otsustusjulgust on sageli vaja et perspektiivitu ettevõtmine, partnerlus või suhe lõpetada. Aeg aga on hindamatu, mõttetult raisatud hetki tagasi ei saa ja nende puhul tuleb arvestada ka loobumiskuluga. Alati, kui teeme midagi sisutut ja kulutame end tühisele, jääb kulunud aja & energia arvelt midagi olulisemat tegemata.

Seda olulisemat siis töö- ja koolinädala lõpus tehtagugi.