Investeeringutest materiaalsesse põhivarasse. Paneelelamute näide.

Võõrad keeled hakkavad praktika puudumisel unarusse jääma, seega on tänanegi post emakeelne. Aastatepikkune võõrkeelseis keskkonnis töörügamine on kahjuks küll eestikeelse sõnavara mälust kustutanud. Päälegi mäletan juba TÜ majanduse magistrikesest, et konsensus keerulisemate terminite tõlkimises ja kasutamises meil tegelikult puudub.

Vabandatagu seega, kui mõni väljend elik sõna väärkasutet on.

Teistest põhivaraliikidest, finantsinvesteeringutest ja immateriaalsest põhivarast täna teema laialivalgumise vältimiseks ei kirjuta. Samuti ei kirjuta täna bioloogilisest varast, kuna see teema väärib mahukuse ja keeruka turuolukorra tõttu eraldi käsitlust.

Defineerime materiaalse põhivara:
1. vara, mida kasutatakse ettevõtluses pikema aja vältel kui 1 aasta ja;
2. mille maksumus ületab x.

X-i määrab ettevõte reeglina ise oma raamatupidamise sise-eeskirjades. Mõistlik on lähtuda ennustatavast tegevusmahust ja kasumlikkusest ja häälestada väärtus pigem konservatiivseks. Sügavama huvi korral ettevõtjatel & spetsialistidel alati võimalik tutvuda raamatupidamise seaduse ja Raamatupidamise Toimkonna juhenditega, keelteoskuse puhul lisanduvad loomulikult rahvusvahelised valdkonda reguleerivad materjalid. Pikemalt siinkohal nende sisu ümber trükkima ei hakkaks, muidu saab internet jälle liiga ruttu täis 🙂

Majandust võiks parema ülevaate saamiseks alati vaadata ajateljel ja kontekstis keskkondlike, ühiskondlike ning poliitiliste sündmustega. On sektoreid, mis on muudatustele tundlikumad ja kindlasti ka stabiilsemaid valdkondi. Eks igaüks peab oma riskihimu ja tuluiha ise kaaluma ning vajadusel kannustama või ohjeldama.

Toon näiteks ühe investeeringuvaldkonna, mis on Eestis juba pikalt liigvähe tähelepanu saanud. Ajaloolistel põhjustel on suur osa kaasmaalasi kulunud NSVL-aegse kinnisvara omanikud, sageli ka elanikud. Kaasomand teiste paneelmajaelanikega on sageli keeruliselt majandatav ja selle asjatundlik haldamine enam kui küsitav. Arvestades renoveerimiseks tehtavate investeeringute rahalist mahtu on hämmastav, et mõni riigioligarh siin juba päälinna koolivõrgu korraldamise mudelit järginud pole 😉

Vaadates usinat ehitustegevust end ümbritsevas väikeasulas taban end sageli mõttelt, et kas nende investeeringute tasuvust üldse keegi arvutanud on. Sageli on korteriühistu majandamise vormiks ju jutupidu nimega “elanike üldkoosolek”, millel arutatu & otsustatu protokollimine on kas

a) valikuline;

b) puudulik või;

c) pigem algkooli tasemel abitu.

Sageli juhtub, et koosolekul arutatu ja hiljem protokolli kantu sarnanevad teineteisega nagu siga ja kägu. See teatavasti liiga hääd juhtimiskultuuri ei kajasta.

Kindlasti on ohtralt ühistuid, mis renoveeritakse tõeliselt hästi, saavutatakse oluline sääst energiale kuluvates summades & lisaks kõigele ka esteetiliselt vastuvõetav tulemus. Minu siiras mure on seotud pigem oskamatu, võhikliku või kogenematu juhtimisega ühistute ja nende plaanitavate või teoksil olevat investeeringutega. Ühistute renoveerimise-teemalisil koosolekuil osaledes olen sageli kuulnud pigem emotsionaalseid argumente stiilis “teeme ikka ilusaks, siis on nagu naabritel” või “tuul puhub, katus lendab varsti ära ja hakid ka kraaksuvad”.  Need kõik on iseenesest väga asjakohased soovid ja tahtmised. Sügav soov naabritest parem olla ja põlgus laululinnukeste vastu on ju osa põlisrahvast alati iseloomustanud. Naabrite tegevus, tuule puhumine ja lindude häälitsemine on muidugi võrdlemisi raskesti kontrollitavad nähtused. Halvaks pöörab asi siis, kui väikeasula kinnisvaraturg likviidne pole ja kavandatava investeeringu suurusjärk ebamõistlikult suur on. Kui nüüd taas mu lemmiknäite juurde naasta, siis ei paigaldaks ju keegi tervemõistuslik kodanik pitsiliseks roostetanud paarikümneaastasele bemmile kullast velgi ega kaunistaks neid briljantidega. Kõik argumendid, et selline investeering kuidagi sõidumugavust & liiklusohtust suurendaks ja õhutakistust vähendaks on ju pigem veidrad. Isiklikku edevust & rumalust pole ju mõtet noore pere krediidikuluka laenuga rahastada 🙂

Ühistute juurde naastes võib võrreldavaks pidada olukorda, kus nõukaaegsele siiski proffide poolt plaanitud ja ehitatud hoonele mätsitakse ümber miljon ruutu penoplasti ja kahtlase päritoluga krohvisegu, paigaldatakse vinged plastaknad, jäetakse ventilatsioonisüsteem rahapuudusel tegemata ning võõbatakse kõik võigast & konteksti sobimatut karva kergeltkooruva värviga üle. Seejärel imestatakse, mis küll ometi valesti läks, miks nõndapalju raha kulus & sääst püsikuludelt olematuks kahanes. Priit Pärn võiks selliste näidete varal lausa Kilplased 3.0 kirjutada 😛

Elukeskkonnana on mittehingav, niiskustkoguv ja hallituse arengut soodustav maja kahjulik ka tervisele. Elanikkond, kes nagunii kodus kullakottide otsas ei trooni (muidu oleks nad ehk oma nõukalossist juba tugevasse talutarre või siis kipsi-klaasikuubikusse põgenenud) peab hiljem oma nappe sääste lisaks laenumaksele veel tervise turgutamiseks kulutama. Eriti tundlikud sissehingatava õhu kvaliteedi suhtes on lapsed ja vanad, kellel sageli ühistu investeerimiskoosolekul niigi sõnaõigus napp või olematu on. Seega peaksid neid esindavad täisealised täies teojõus inimesed investeerimisotsuste tegemisel eriti vastutustundlikud olema.

Sageli piisab etema tulemuse saavutamiseks paari tõsiasja meelespidamisest:

1. investeeringu tasuvus tuleb korralikult läbi arvutada;
2. nii renoveerijate kui ka finantseerijatena võiks kaaluda vähemalt kolme erinevat pakkujat;
3. ehitusjuhtimine peab olema professionaalne, soovitavalt pikaajaliste kogemuste ja tunnustatud haridusega spetsialistide poolt;
4. tähtajad ja soovid peavad olema realistlikud ja lähtuma pigem “vähem on rohkem”-printsiibist;
5. alati jääb neid, kes on kõigega rahulolematud, adekvaatsed juhtimisoskused & kaasav suhtlemine aitavad aga pingeid maandada ja võimalikest parima tulemuse saada.

Põhivarainvesteeringute puhul on alati mõistlik vaadata, millises suunas liiguvad trendid maailmas ja lähikonnas. Võiks kaaluda, kas on saadaval juba majandamist hõlbustavaid, energiat säästvaid ja keskkonda parendavaid lahendusi, millest veel 5-10 aastat tagasi unistadagi ei osanud. Taastuvenergiale (tuul, päike, maaküte) etc. üles ehitatud lahendused on elamute renoveerimisel sageli väga kuluefektiivsed, isegi kui alginvesteering esialgu pisut kallis näib.

Põhimõtteliselt pole ju mõtet laenata tulevikust (tuleviku eneselt ja lastelt) raha, et investeerida mineviku (tunamullustesse) ehituslahendustesse, materjalidesse ja seadmetesse.

Eks see üldprintsiip kehtib ka kõigi muude suuremahuliste & laenuga rahastatavate investeeringute korral.

Soovin kõigile siinkohal rohkem

• rehkendusi;
• tervet mõistust;
• innovatiivsust ja
• otsustusjulgust

isiklike, ettevõtlike ja kogukondlike investeeringute tegemisel.

Sellise mõttega tänase postilohe lõpetakski.

Edu & jõudu.