Otsustest ja otsustusvõimetusest

Pärast kuid kestnud kirbutsirkust ja asjalike inimeste avalikku solgutamist saime eile enestele uue presidendi. See on hää.

Laskumata ahvatlevasse arutelulõksu uue presidendi isiku, valimata jäänud kandidaatide või süsteemi kohta üldiselt võiks siiski tõdeda, et kogu protsess iseloomustab meie ühiskonda üldisemalt. Kildkondlikud kakelungid ja kujuteldavate paleede saalides punutavad intriigid varjutavad kogu protsessi sedavõrd, et riigiisiklikkusele ruumi ei jää.

Mis on riigiisiklikkus? Sõnadest riik+isik tuletatud riigimehelikkuse sünonüüm. Rõõmustav on näha, et naistel on riigiasjus põhjamaiselt rohkem sõnaõigust. Siiski, nagu meestegi hulgas on ka naiste seas tarku & eetilisi inimesi. Ja siis neid teisi ka. On kurb, et sageli on isik, kes võiks suguõde tema uues väljakutses toetada, samuti naissoost, kuid osutub kandidaadi õelaimaks kriitikuks. To each her own & what goes around comes around 🙂

Iseenesest on hää, et Riigikogu, ehmununa oma kokkuleppeoskuste puudumisest ning hirmust ilmarahva naeruks jääda siiski mingi ühisosa leidis. Uus president on eelkõige intelligentne, otsustusvõimeline & sõnakas uue põlvkonna inimene. On pisut kurb vaadata, kuis temast poole rumalamad, aremad ja otsustusvõimetumad inimesed püüavad nägu teha, et nad pärast pikka argumentide kuulamist poolt hääletavad. Vahel näib mulle, et tühisust täis RK on pigem Eesti rahva enesekindluse tõstmise projekt – sest iga1 võib istungi ülekannet kaedes tõdeda, et saaks ise miljon korda paremini hakkama 🙂

Eks iga otsustusega kaasneb vastutus otsuse tagajärgede eest. Seda pelgavad toolilekleepunud limukad nagu soola 🙂 Sageli olemegi seetõttu olukorras, kus ka halb või poolik otsus oleks parem, kui täielik otsustamatus. Võimulolijad aga kardavad otsustamist sedavõrd, et parim näib tegeleda asendustegevustega või valimistsüklite vahel lihtsalt vaikselt hapnikku tarbides amööbi teeselda. Valimispäeva lähenedes vestetakse meile taas muinasjutte sellest, kuis kõik olevat ideaalne või lähenevat sujuvalt sellele. Püüe kehtestada oma kaheldavat reaalsust üle kodanike tajutava argipäeva võiks ju tegelikult iseloomustada pigem Põhja-Koread kui tänapäeva Eestit. On mõistetav, et liisingmakse ootab kuluhüvitiste laekumist, aga meil on riigi ja rahvana tegelikult põletavamaid probleeme ka.

Kokkuvõtteks sooviksin igat masti valitsejaile ennekõike tarku ja teaduspõhiseid kaalutlusi ja nende põhjalt tehtavaid (vajadusel kiireloomulisi ja ebapopulaarseid) otsuseid. Liigne rumalus ja venitamine oluliste otsustega on ennegi nii mõnelegi kolossile saatuslikuks saanud.
Ootused uuele presidendile on mul loomulikult kõrged, aga seda ennekõike samastumise astme poolest. Kõik naised, kes Tartu Ülikoolis bioloogiat & majandust õppinud on, audiitorina tegutsenud on ning nelja lapse kasvatamisega hakkama saavad, võivad end nüüd tarkade tüdrukutena pisut pikemaks sirutada ja mõista, et klaaslagi võib asjaolude kokkusattumisel vahel ka pisut mõraneda 🙂

Neid mõrasid huviga jälgides soovikski kõigile tõhusamaid otsuseid, julgust ja vastutustunnet.