Töödest ja sõltuvustest

Maailmas on ilmselt olemas umbes miljon vanasõna & kõnekäändu selle kohta, kuis töörügamine inimese väidetavalt õndsaks teeb. Mu isiklike lemmikute hulka kuuluvad näiteks “naise töö ei lõpe ealeski otsa” ja “ei töö enne lõpe, kui kaks kätt rinna pääl”. Esimesest võiks siiski järeldada, et naissoo puhul ei lõpeta tööd ka siitilmast lahkumine 🙂 Laiskust pole siitkandi vanarahvas nõnda usinalt kiita võtnud, ilmselt olid laiskloomad pigem logelemisega ametis.

Nali naljaks. On selge, et enamik inimesi on rantjee-elu elamiseks liiga vaesed ja kuidagi tuleb igapäine leib enese & lähedaste lauale saada. Kindlasti on ohtralt ka neid, kes ka piisava majandusliku kindlustatuse korral siiski igavuse peletamiseks või eneseteostusest naudingu saamiseks tööl käiksid. Lõppeks on armastatud töö tegemine igati rahuldustpakkuv protsess ning selle taunimine oleks kurjast. Täna tahtsin siiski kirjutada olukorrast, kus tööst saab eesmärk omaette, ainus lohutaja, kindel linn & varjupaik maailma murede ning omaenese tunnete eest.

Töösõltuvus sarnaneb suuresti iga teise sõltuvusega, kuid on ühiskonna poolt aktsepteeritum, kui näiteks alko-, narko- või mängusõltuvus. Sageli ollakse töösõltlased perekonniti, mis uuringute põhjal tuleneb nii sotsiaalsetest kui geneetilistest faktoritest. Vahel on ainus, mille eest last tunnustatakse tema oskus hästi, kiirelt & palju tööd teha. Saadav kiitus kinnistab käitumist ning peagi märkab noor inimene, et vanemate töömurdmisel on majanduslikult soodsad tagajärjed. Töö lähisuhetest ja sageli tervisestki ülimaks seadmine peres ei pruugi aga hästi lõppeda. Vaevalt unistab keegi kompanii logoga hauakivist, päälegi on tänases muutuvas maailmas aastakümneid kestvad karjäärid ühes ettevõttes vaid vähestel. Teadlased on ühtlasi kindlaks teinud, et ärevusse & depressiooni kalduvail inimestel on sagedamini töösõltuvust, kui nende flegmaatilisematel kolleegidel.

Kuigi töösõltuvusega kaasneb vahel mõningane majanduslik hääolu, on sellel sageli väga suur hind. Töösõltlase elu on üksildane, lähisuhted lagunevad või pole selliste tühiste asjade pääle aega tööjumala kummardamise kõrvalt mõeldagi. Kurjaks läheb asi siis kui kokku satuvad töösõltlane ja nigelalt korraldatud kompanii, kus puudulike süsteemide & pideva kahjumi tõttu sageli ressursside puudumist isikliku usinusega kompenseerida tuleb. Inimvõimetel on teatavasti piirid. Vajadus 15 inimese töö 3 inimesega ära teha olukorras, kus programmid pärinevad aeglaste DOSisauruste ajastust & neile pakutav tugi on olematu, võib sageli lõppeda pidevate 16-20 tunniste tööpäevadega. Sellises tempos võib lühiajaliselt töötada, kui tegemist on tulekahju kustutamisega naftaplatvormil. Pikaajaliselt pole selline töökorraldus siiski jätkusuutlik & äraaetud hobused lastakse reeglina maha. On organisatsioone, kelle äriplaani on selline mudel lausa sisse kirjutatud, sest inimene ise on sellistes ettevõtetes samasugune tingühik, nagu toodetav sodi või madalakvaliteediline tarvik: läheb katki, viskame ära ja võtame turult järgmise. Päälegi on hangumisele kuuluvad hunnikud alati kõrgemad, kui usinaimgi töörügaja neid hallata suudab & alasooritajad sätivad ka end sageli töösõltlase kelgule, et sääl pühalikul ilmel tiimitööst vesta. Paraku on tiimitöös teatavasti igal võidul sada isa, kaotus aga reeglina orvuke.

Miks nii pikalt? Eks ikka isiklikust kogemusest 🙂

Millist nõu ma siis taastunud & targemaks saanud kunagise töösõltlasena anda võiksin? Eelkõige on mõistlik eneseabi korras mõni netisleiduv küsimustik täita ja välja selgitada, kas ennast või lähedast tõepoolest töösõltuvus vaevab. Positiivse tulemuse korral on mõistlik leida aega puhkuseks, vabaneda võimalikest kaasnevatest kulukatest (toidu-, joogi- spordi-, mängu-, suhte- vms.) sõltuvustest & taasavastada elu olemasolu ka väljaspool töötegemist. Raskemail juhtudel on mõttekas vestelda terapeudi ja/või tsüklist väljunud kaaskannatajaga, et vabaneda kahjulikest kinnismõtetest ning turgutada seni üksnes tööst sõltunud enesehinnangut. Laste olemasolul on kindlasti tore osaleda nende tegemistes, kuni see veel võimalik on.

Tuntud revolutsionääre parafraseerides on lõppeks kaotada üksnes ahelad, mis töösõltlast oravarattas kinni hoiavad, võita aga terve maailm.

Seda maailma siis soovitangi vaadelda töötegemisest puhanud pilguga.

Näiteks kohe, hiljemalt C.O.B. today 🙂