Vabadusest & sõnadest

SÕNA ON VABA, ütles meile presidendi pluus. Julge, lausa lennartmerilik valik. Selge see, et veebis tõusis sellest korralik tsunami. Arvamused kõikusid seinast seina, oli neid, kes nägid selle valiku olulisust ja seisukohavõtu tähtsust ja siis oli neidki, kes pidasid vajalikuks oma fännibaasi igasuguste kasvatamatute labasustega toita. Eks neid heidikuid, kes oma ähmases vaimusilmas kinniklohmitud suuorganiga naisi oma räpase rusika & pliidi vahele paigutavad, on ju ikka olnud. Aga ärgu nad siis halisegu kui looduslik valik nad genofondist eemaldab 🙂 Minul on ühisosa esimeste arvajatega – nendega, kes ei pea võimalikuks sõnavabaduse lämmatamist vaikides pealt vaadata.

Igasuguse vabadusega kaasneb alati ka vastutus. Vastutus öeldu eest. Sõna on lind. Justnagu lindu on pärast lendulaskmist pea võimatu püüda on nõnda ka sõnaga. Veel vastutab ütleja mu meelest ka oma sõnade mõju eest kuulajaile. Kui on teada, et mõne sõna kasutamine mõne kuulajaskonna puhul võib olla tikuheide kütusetünni, siis jätab vastutustundlik ütleja selle sõna ütlemata, ükskõik kui tõeseks või vajalikuks ta seda tol hetkel ka ei peaks.

Siit jõuangi aususeks maskeeritava kiusu, õeluse ja jõhkruseni. Üks igat sorti vägivaldurite ja muude kiusajate poolt kasutatav õigustus on sageli väidetavalt “lihtsalt aus” olemine. Meeles peetagu, et sageli on tegemist subjektiivse seisukohaga, mida ei tohiks faktidega segamini ajada. Siinkohal võib sõnavabaduse kilbina kasutamine olla teadlik võte ja naiivsemale kuulajale puru silma ajamine. “Maa tiirleb ümber päikese” on fakt. “See magistritöö on kõlbmatu” on heal juhul isiklik arvamus. Vahet tehtagu. Eriti juhul, kui üks ütlejaist on võimupositsioonil. Veelgi lubamatum on selline käitumine olukorras, kus öeldu peamiseks eesmärgiks ongi ennast teiste arvelt upitada ning kritiseeritava reaalsust muuta. Õelus on õõvastav. Veelgi õõvastavam on teadlik ja tahtlik õelus. See, et teen kurja, SEST MA SAAN. Täie teadmise juures, mida see kiusatavaga teeb.

Kiusamine on kuritegu. See aga, kes teeb oma ligimesele teadlikult kurja, pole minu silmis üldse inimliigi esindaja, vaid mingi moraalne värdjas. Kes aga teeb kurja teadmatusest või lastetoa puudumisest, nende jaoks on õpikud & õpetajad. Kõik on suhteline, aga piisava soovi korral on ka pealtnäha lootusetud isendid arenemisvõimelisteks osutunud.
Suhtluses kaasinimestega võiks kasutada Jan Kausi poolt pakutud leebuskõnet, see ehk maandab ägedad ja vaigistab demagoogid. Igasuguseid leegitsevaid vaidlusi maandab ju pigem vee valamine leekidele, mitte bensiinikustuti 😛

Siinkohal jõuangi sõnavabaduse selle aspekti juurde, mis puudutab ametiisiku öeldut. On elukutseid, mis nõuavad oma arvamuse väljaütlemist, olgu selleks näiteks siis arst, audiitor, kohtunik jpt. Kui inimest aga tema professionaalse sõnavabaduse kasutamise pärast karistada, siis kuidas on võimalik, et keegi neil elualadel üldse veel arvamust avaldada julgeb? Nii täituvadki probleemsed positsioonid enesetsensuuris tugevate jah-isikutega, kes ütlevad seda, mida kuulaja tellib. Kas see aga alati aktsionäride huvides on? Minu isiklikus näites pigem mitte. Kui $ 20M viga kontserni aruandes tühiseks tembeldada ja selle avalikustamise eest kohtukiusu ning mainekahjuga ähvardada, on alati mõistlik vaadata, kes on ähvardaja ning kuidas tal samalaadsete ähvarduste täideviimine minevikus sujunud on. Ma ei ütle, et õigusriigi kohtusüsteem alati ebaõiglane on. Paraku, eriti äärmiselt ebavõrdsete osapoolte ja pikaajalise kurnamissõja puhul on piiramatute ressurssidega osapoolel ses süsteemis omad eelised. Justnagu sipelga võitluses draakoniga pole esimesel leegivoos suuremat võiduvõimalust on alati mõistlik näha, et on võitlusi, mida ei ole võimalik võita. Õela, ara, ja kättemaksuhimulise võimuri vastu astumine võib lõppeda trahvi maksmisega sõnavabaduse kasutamise eest, justnagu minu juhtumis (ja veel nii mõneski sääl kontsernis). Võib minna aga ka oluliselt hullemini, nagu Miša Hodorkovskil naaberriigis, kes analoogses olukorras teistele hoiatuseks aastateks puuri pandi. Inimeste tugevus ja nende suutlikkus oma vabaduse eest seista on erinevad ja kuigi mul on piiritu austus inimeste vastu, kes oma saatust rahulikult taluvad, ei suudaks ma oma laste lapsepõlve oma põhimõtetele truuks jäämise vastu kunagi vahetada. Vahel võibki sellises olukorras väikesest näitemängust abi olla. Inspiratsiooni leiab mõtlev inimene kõikjalt, kasvõi Piiblistki 🙂 Sapienti sat.

Jõuangi ringiga tagasi julguse juurde. Just julguse puudumise tõttu otsustavates olukordades oleme ju rahvanagi oma vabaduse kaotanud. Julgus ennast väljendada, julgus kiusajaile vastu astuda, julgus abi otsida, julgus endaks jääda ja julgus teha valusaid, aga vajalikke otsuseid on osa minu mõistest inimeseksolemises. Ilma julguseta pole teatavasti vabadust, ilma vabaduseta aga õnne. Õnneta elu aga on õnnetu.

Riigi ja inimeste vabadus on seega sõnavabadusega otseselt seotud. Kui sõna pole enam vaba, pole varsti vaba enam ka inimene ise. Kui vabadusteta inimesi saab mingil põhjusel palju, pole varsti enam vaba ka neist koosnev riik. Olukorras, kus see riik rahvusvahelises plaanis end Vabariigi perekonnanimega kutsuda eelistab, on vabaduse kaotus märgiline. Selline rahulik maikuine pühapäev vaba riigi pealinna väljakul on tegelikult võimalik ju suures osas üksnes tänu neile koolipoistele, kes siitsamast kõrvalt Vabadussõtta läksid. Läksid, et nende sõna ja tegu oleksid jätkuvalt vabad. Ülim eneseohverdus – enamikult neist jäid ju lapsed saamata. Minu vanaisal oli õnne tagasi tulla. Loodetavasti ei saa me kunagi teada, kuipaljud tänastest gümnasistidest oleksid tulevaste põlvede vabaduse nimel selliseks ohverduseks valmis. Hinnakem siis seda vabadust ja olgem selle väärilised. Ärgem killustagem end vaidlustesse tühisuse üle & ärgem näägelgem isekeskis, sest nii on vaenlasel võimalik “jaga ja valitse” taktikat kasutada. Säiligu riigimehelikkus, vastutustunne, südametunnistus ja julgus.

Vastasel korral pole varsti vabad enam ei sõna, tegu, inimesed ega ka riik.

SÕNA ON VABA. SÕNA ON VABA. SÕNA ON VABA