Võidust ja ülikoolist

Eile oli võidupüha. Suurele osale kohalikest tähendab see muidugi pigem suviseid olenguid lõkke ümber. Pidin sõbrale selgitama, miks maarahvas Midsummeril hoopis mingit paraadi peab ja see tõi meelde nii mõnegi mälupildi.

Vanaema poolt räägitud vanaisa Vabadussõja-lood olid mu erilised lemmikud. Ega toona, kaheksakümnendate keskel, ju sellest sõjast avalikult räägitudki, seega oli kõigil lugudel juures mingi põneva saladuse maik. Lugu sellest, kuidas Vabadussõjas ohvitserina teeninud noor mees sõja lõppedes talukoha asemel tasuta ülikoolihariduse valis pani mind elu hoopis teise pilguga nägema. Jah, vanaisa oli üheksa venna ja ühe õega perest ning sellest õnnelikust veljest, kelle talu jaksas Tartusse ülikooli saata, sai Eesti histoloogia esiisa. Ju siis oli noore ohvitseri haridusjanu nii suur, et see kaalus üles võimaluse taluperemeheks hakata.

Hiljem, kui ta juba Gustav Adolfis ja sõja järel Vändras bioloogiaõpetajana töötas, võis ta ilmselt tehtud valikuga päris rahul olla. Vabadussõja veterani ja taluperemehena oleks sõit Siberisse kindel olnud. Armastatud õpetaja pere kuue väikese lapsega võeti aga sõbralike külaelanike poolt küüditatavate nimekirjast maha. Ta vend, kes Siberist naasnuna pikalt Leningradi haiglas hinge vaakus ja viimaks kodutallu surema jõudis nägi ära veel ka oma koputaja mütsimudiva vabanduse. Paljud inimesed väidavad end teadmatusest kurja tegevat. Meie suguseltsis on tavaks, et see väide ei ole piisav. Inimesel võiks olla teatav moraalne kompass, piisavalt julgust ning südametunnistust kiusu ja kurjust nähes vahele astuda. Järjest vähemail tänapäeval on, ja see on kurb.

Ma ei ole kindel, mis nõu oleks vanaisa mulle praegu andnud, kui ta oleks teadnud, et tema tütretütar vabas Eestis ülikoolist edasijõudmatuse pärast välja visatakse. Et asi pole teadmistes, sest 4,8 keskmise hindega neid ilmselgelt vähevõitu pole. Ehk on asi ülikoolis? Ehk on enamlaste mentaliteet kunagisse pedagoogilisse instituuti oma pesa pununud ja sääl kehtivad hoopis seltsimeeste reeglid? Ilmselgelt oleks ta rahul, et ühest lapsest bioloogiaõpetaja sai. Ilmselt oleks ta pettunud, et Eestis, mille eest ta surmaga silmitsi seisma pidi, ülikooliharidus nõnda devalveerunud on.

Mulle on eluaeg olnud omane pigem tulevikkuvaatav ja lahenduskeskne lähenemine. Praegu aga vaatan oma tütart, kes mu kaitsmist pealt näinuna TLÜ-st ohutusse kaugusesse hoiab. Ilmselt on nii paremgi, sest juba paarikümnesena idufirmas kahekordse keskmise palga teenimiseks ja endast oluliselt vanemate kolleegide mentoriks olemiseks piisab teadmistest ja isiksuseomadustest, mis tal andeka lapsena juba olemas on. Kui tal kunagi siiski tahtmine peaks tekkima, siis on Eestis ülikoole ju veel. Mul on õudne mõeldagi, et kui ma taas klassi ette lähen ja oma taibudele ülikoolipropagandat tegema hakkan, siis pean nendega olema lõikavalt aus: vahel ei piisa kraadini jõudmiseks ka kõrgeimatest õpitulemustest. Noored peavadki tänapäeval kaaluma, kas ülikooliharidusse investeeritav aeg ja jaks end ka ära tasuvad – eriti arvestades, et ühe inimese akadeemiline kius võib neid soovitud kraadita jätta ja kogu ülikooliaja mahavisatuks teha.

Ilmselt olekski mu vanaisale lohutuseks mu tänapäevaste õpilaste nägemine. Julged, taibukad, otsese kõnepruugi ja säravate teadmistega noored pole oma elus kunagi punalömitama ja silmakirjatsema pidanud. Ilmselt võtab veel mitu inimpõlve, kuni küündimatuse toksiline kultuur ülikoolidest kaob, sest tänapäeva noortel on hoopis teisi valikuid. See aga on pigem ülikoolide & ühiskonna tragöödia, sest teoreetiliste teadmisteta on poolik ka parim praktik. Nii nagu iga ettevõte on oma töötajate nägu, just nõnda, nagu kool on õpetajate moodi on ka ülikool ainult nii hea, kui selle õppejõud. Ja kui ülikool toksilise keskpärasusega leppida võtab, siis ei ole see alma mater selle sõna parimas tähenduses vaid mingi veider diplomivabrik. See aga pole enam õnneks minu mure 😛

Muretust ja mõnusaid hetki lähedaste seltsis saabuvaks suveks kõigile.