Koolist ja valikust

Tarkusepäevani on pisut enam kui kaks nädalat.

Me peame rääkima koolist. Täpsemalt, selle valikust. Headest, keskpärastest ja halbadest koolidest. Küsimus kooli kvaliteedist pole nii lihtne, kui pealtnäha paistab. Millest siinkohal üldse juttu?

Ka üliheaks peetud ja rahvusvaheliselt eeskujuks seatud Soome koolisüsteemi kohta esitatakse samu küsimusi. Siin üks hea artikkel selle kohta: https://yle.fi/aihe/artikkeli/2020/08/10/miksi-en-saisi-valita-lapselleni-parasta-koulua-tutkija-kertoo-miksi-hyvista-ja

Kohe artikli algul saab selgeks, et kooli hääduse hindamiseks võib kasutada erinevaid mõõdikuid. Millest me siis “hea kooli” puhul üldse räägime? Õpitulemustest? Ressurssidest? Õpetajate ja juhtkonna motiveeritusest? Paindlikust & individuaalsest lähenemisest? Ja nii edasi…

Soomes on leitud, et õpilaste kodune keskkond ja eriti emade haridus mõjutavad õppimistulemusi suurel määral. Nüüd kerkibki üles küsimus, et millist lisandväärtust pakub lapsele kool. Soomes on suund ühtluskoolile, meie “eelvaliku-” ehk eliitkoolid riibuvad aga kuueaastaste eagrupist koore. See pole ilmtingimata halb, sest homogeensemas klassis on töötempo sageli jõudsam ja laste areng paremini toetatud. Probleeme võib siiski tekitada ühe tavalise kuueaastase võimekus koolikatsete käigus oma silmapaistvat taiplikkust ja mõistust veenvalt demonstreerida. Ebaõigluse seisukohalt ei saa tähelepanuta jätta veel asjaolu, et üldisest maksurahast rahastatavale tippharidusele on eelisõigus vaid läbipaistmatute kriteeriumide alusel valitud kümnendikul kooliastujaist.

Tähelepanuta ei saa jätta ka geograafilist aspekti. Kui laps peaks elama suurema linna südamest väljaspool või suisa maal, kasvab võimalus, et tal tuleb õppida väga heterogeenses klassis. Jah, mul on külajoodikute lastest siiralt kahju. Piirkonnakool peab aga vastu võtma kõik seitsmeaastased ja kui algklassis latt nõrgima kolmandiku järgi paika panna ning võimekaile lisatöö pakkumist ebavajalikuks luksuseks pidada on nutikamail koolist oma arengule adekvaatset tuge saada peaaegu võimatu. Loodus aga tühja kohta ei salli ja igavlev kainik sisustab selle oma huvisid mööda muude tegevustega. Vahel on lapsevanem sunnitud lapsele huviringe leidma, need on aga teatavasti tasulised. Paljulapselises peres võib algklassilaste huviharimine väga hõlpsasti mitusada eurot maksta, mis omakorda sotsiaalset ebavõrdsust suurendab. Väiksemas kohas pole heatasemelist huviharidust sageli üldse võimalik pakkudagi – no milline programmeerimisõpetaja oleks valmis paari euro eest tunnis kampa kainikuid kantseldama? 🙂

Siit jõuamegi perede sotsiaalmajandusliku tausta mõjuni lapse haridusteele. Ülaltoodud artiklis on riskitegureina nimetatud piirkonna kõrget töötusmäära ja alla 14k € aastast tulutaset. Sellises piirkonnas ei pruugi lapse arengu maksimaalseks toetamiseks piisata ka kõige motiveeritumast õpetajast. Sealtkaudu jõuamegi järgmise ebavõrdsust suurendava asjaoluni: kui kõik soovivad oma lapsele valida parima kooli, siis kes sinna halvemaisse jäävad? Alati on inimesi, kellel pole võimalik valida. Ülaltoodud artikliski on välja toodud vastuolu kahe erineva eesmärgi vahel: ühelt poolt vanemate soov valida oma lapsele mitte üksnes hea vaid suurepärane kool ja teiselt poolt vajadus hoolitseda ühiskonna solidaarsuse eest. Häid paralleele on toodud ka meditsiinivaldkonnast – ei piisa, kui näiteks nohu ja südameoperatsioon saavad mõlemad rahastatud 300 euroga. Seega peaksid suurema toevajadusega lapsed olema toetatud ka rohkemate ressurssidega. Jah, teoreetiliselt on võimalik lastele pakkuda üldist, tõhustatud või erituge. Paraku pelgavad osad vanemad lapse sildistamist ning tõrjumist ning osad pole suutelised oma lapsega vastavaid spetsialiste külastamagi. On ka juhtumeid, kus KOV rahastusmudel ka tõhustatud toe soovitusega lapsele reaalselt mingit tuge ei pakugi, sest kogu pearaha läheb nn. ühisesse potti ja lapsevanema ees laiutatakse vaid käsi. Puuduvat raha, spetsialistid, ruumid ja üleüldse on süüdi COVID-19 ning kliimasoojenemine. Eelkõige on sellisel juhul tegemist pigem kooli juhtkonna puudulike oskuste, teadmiste ja tahtega. See aga pole kindlasti tänase postituse teema.

Koolide ebavõrdsuse probleem teiseneb sujuvalt ebavõrdsuseks ja tõrjutuseks kogu ühiskonnas, seetõttu on äärmiselt oluline, et nii riik kui ka koolipidaja (KOV) teeksid jõupingutusi nimetatud ebavõrdsuse tasandamiseks. Üldise rumaluse ja kriitilise mõtlemise puudumise vastu on haridus kõige tõhusam vaktsiin. Niikaua kui aga süsteem opereerib oma võimekuse piiril, koolide juhtkonda hinnatakse pigem võimutruuduse kui asjatundlikkuse kriteeriumide alusel ja tõelise asemel tegeldakse näilisega on meie laste hariduslik tulevik sageli üksnes lastevanemate ja harvade entusiastidest õpetajate õlul. Kogu see mõtisklus pole tegelikult üldse mõeldud kriitikana, pigem sooviksin, et haridusküsimustest räägitaks ausalt & avatult kõiki huvigruppe kaasates ning “heade & halbade” koolide küsimust poliitkorrektsuse huvides maha ei vaikitaks.

Loodetavasti jagub uue kooliaasta künnisel kõigil osapooltel jaksu & indu. Seda soovingi.