Metsast ja koolist

Minu lapsepõlves saadeti kõik linnalapsed suveks laagrisse. Laagrivahetus kestis reeglina kaks nädalat ja toimus kusagil looduskaunis kohas, näiteks metsas.

Seda metsa, kus mul laagerdada õnnestus, enam pole. Pole ka paljusid teisi metsi. Viimaks on Eesti taas edetabeleis! Teeme kogu Euroopale lageraietega silmad ette! Täpsemalt siin: https://leht.postimees.ee/7014743/eesti-jalle-esirinnas-mets-kaob-mis-muhiseb?_ga=2.143962556.805931439.1594427865-432089464.1503973460

Eestis on satelliidiandmete alusel raiutava metsa pindala kasvanud 2016-2018 aastal 85% võrreldes aastatega 2004-2015. 85%!

Tänuväärt & teaduspõhine artikkel. Mitte üleraiest ei tahtnud ma täna rääkida, vaid sellega kaasnevast rohepesust. Kui juba keskkonnaministeeriumgi valetab, et Eestis kasvab metsa juurde rohkem kui seda raiutakse, siis pole mõtet eetilisemat kõnepruuki ka RMK-lt või puidufirmadelt oodata. Sisuliselt on tegemist nähtusega, kus inimestes tekib kognitiivne dissonants reaalselt nähtava ja puidufirmade/ametiasutuste poolt väidetava vahel. Igale nõukategelikkust kogenud inimesele on see olukord tuttav. Toona lehtedes meid ümbritseva töörahva paradiisi propagandat ei uskunud ükski tervemõistuslik inimene. Nüüd on justnagu oma riik, aga häma on sama. Kurb & piinlik.

Siit jõuangi kooli teemani. Ideaalis võiks kool olla justkui põlismets – elurikas keskkond, kus lapsed mitmekülgse hariduse saaksid. Järjest enam aga lageraiuvad kohalikud omavalitsused väikesi omanäolisi maakoole. Asemele tuleb puupõldu meenutav massikool, kus klassi latt on alumise kolmandiku järgi paigas ja ulakas vähemus sisustab õppe veiderdamisega. Loomulikult on lihtsam PISA- testide teemal särki rebida kui trende aimata. Lihtsam on kooli kodulehel loetleda üles terve müriaad spetsialiste kellest keegi laste sisulise toetamisega ei tegelegi. Lihtsam on võimekaile lisatööd mitte anda, vaid nõuda neilt jätkuvalt ammutuntud materjali kordamist, sest “kõik peavad töötama ühtmoodi, teisiti pole klassis võimalik”. Lihtsam on lugemist armastaval lapsel oma raamatu lugemine ära keelata ja ta ninapidi aabitsast veeritavasse suruda. Lihtsam on tuhandetes arvutavale lapsele sedasama 10-20 piires arvutamist ette sööta, kuni ta tüdib, frustreerub ja kuni tal lõpuks lootusetuse tõttu koolitõrge tekib. Ja oluliselt lihtsam oleks, kui võõrkeelt vabalt valdav laps õpiks koos teistega numbreid ja värve. Sest, noh, võrdsus ennekõike. Ja lihtsus.

Minu meelest ei peaks kõik nii lihtne olema. Aga ma mõistan suurepäraselt ka ülekoormatud & tüdinud õpetajaid. Tavaklassis jagub igale lapsele tunnis ca 2 minutit tähelepanu. Kui mõni väänik rohkem tarvitab, on seda lihtsam ju taibudelt kärpida. Need ju (müütide kohaselt) kasvavad iseseisvalt ja naudivad tavaklassis alla võimete tööd. Teadus seda seisukohta muidugi ei toeta, aga teaduspõhisus pole tänapäeval nagunii enam eriti moes.

Ideaalis võiks klassikeskkondki põlismetsana elurikas olla. Loomulikult on puud sellises metsas erineva kasvukiiruse ja ressursivajadusega. Loomulikult kasvab mõni puu jõudsalt, teine kängub. Loomulikult on lihtsam hallata puupõldu. Ja siis, kui lapsed lõpuks põhikooli lõpuks NEET-kuristikku varisevad, on loomulikult lihtne variserlikult selle üle muret tunda. Laste eripäradega arvestamine, nende tugevuste toetamine ja loovuse säilitamine pole kunagi lihtne olnudki. Eetilise, julge & tahtejõulise noore arengu toetamine võtab palju ressurssi ja nõuab samu omadusi ka õpetajailt endilt. Kindlasti on veel selliseid koole, kus inimesekskasvamisest lugu peetakse. Vähe, aga neid on. Tuleb nad vaid oma laste parema tuleviku huvides üles leida. Selleks on nõukaaegne propagandakarastus ja võime tõelist näilisest eristada igati asjakohased oskused 🙂

Oskust lageraiekoole põlismetsa omadest eristada kõigile uueks õppeaastaks soovingi. Eks sama kehtib ka ülikoolide kohta, nii kurb kui see ka pole. Lootus, see siiski kaob viimasena 🙂