Viirusest ja väsimusest

Tänaseks on paljud pered juba peaaegu kaks kuud teineteise seltsis kodus kroonviirust vältinud. Osasid on tabanud töökaotus, osadel on tervisemuresid, osad on lihtsalt väsinud ja kannatavad telgisündroomi all. Inimeste võime piiranguid taluda on aga teatavasti erinev. Mul oleks introverdina lihtne soovitada, et kannatatagu tervise huvides kehtestatud piiranguid stoilise rahuga, käidagu stressileevenduseks looduses jalutamas ja nauditagu ootamatult avanenud võimalust oma armsa perega rohkem aega veeta. Paraku mõistan, et paljud inimesed ja nende olud on hoopis teised.

Olen hiljaaegu märganud ärrituvuse ja õeluse kasvu. Osad inimesed on muidugi ka tavalisel ajal pahurad, suhtuvad teistesse eelarvamuste ja põlgusega ega häbene oma iseloomu ning kasvatuse puudujääke teiste peal välja elamast. Jutt pole praegu neist, enamasti hoopis pandeemiavälistel põhjustel kibestunud inimestest. Tahtsin tänases postituses rääkida pigem neist tavaolukorras igati tarkadest & toredaist inimestest, kel pidev stress ja ülekoormus ventiili vajab.

Täiskasvanutena hoolitseme oma psühhohügieeni eest ikka ise. Jah, võibolla käib kaasa sussilohin või hambapastatuubi pigistamise tehnika närvidele, võibolla tulevad titel hambad või tüütab mudilane pideva pärimisega, võibolla ei mõista algklassilaps oma rehkendust või on teismeline unustanud ebareeglipärased verbid, aga ega siis hea vanem end pereliikmete peale pragamisega maandada tohi. Nõnda hakkabki väsinu & ärritunu otsima nö. “paha tuju piksevarrast”, mõnd suvalist kolmandat osapoolt, kelle näilise “eksimuse” peale kogu sisemusse kogunenud äng välja valada ja sealjuures end veel maailmaparandajana tunda.

Väsinud ja ärritunud väikelast lohutatakse ja rahustatakse ja tema mäslemist ei võeta südamesse. Kui aga seni mõistlikult käitunud, kuid hetkel väsinud & ärritunud täiskasvanu virtuaalruumis poolvõõrastega pragama kukub, võivad puudutatud pooled ja kõrvalseisjad jahmuda. Nemad ju neid sellise seisundini viinud asjaolusid ei tea ning kui oma isiklik elu parasjagu oivikust lastest, sulnistest rabamatkadest ja teadvelolekuharjutustest käsitööküünla veeres võib olla suhteliselt raske mõista neid, kelle elu hetkel hektilisem on. Seega on mõistlik sellistest olukordadest pigem eemalduda kui neid hinge võtta või konflikte otsima minna. Pahur inimene rahuneb ükskord maha ja sellisel moel jäävad ütlemata asjad, mida tegelikult ütlema ei peaks. Eriti avalikus ruumis, mida küberruum ju paratamatult on.

Tahan siinkohal siiski rääkida vajadusest end sotsiaalmeediast mingil määral distantseerida. Mõõdukas koguses uudiseid või tuttavate eluga kursisolekut pole ilmtingimata halb. Küll aga tuleks kaaluda, kas on mõistlik jälgida mingis vanemlusolümpias osalevate perfektsionistide postitusi, kus mudilased disaindiivanil integraale võtavad, endal kingapaelad kenasti triigitud 😛 Mitte kõik, mis hiilgab, pole kuld.

On selge, et lapsed on oma võimetelt väga erinevad. Õppetöös pingutamine on alati kiitu väärt. Ka nutikate laste vanemad pole oma lapsi loteriiga võitnud, sageli on seal taga siiski haridust väärtustav ja toetav kodu. Õpetajana tahaksin siiski toetada vanemaid, kelle jäävususkumus ning veaärevus laste õppe toetamisel lapsele pigem kahju kui kasu teha võivad. Las laps pusib ja pingutab, pole mõtet iga tema eksimust nii traagiliselt võtta. Selleks me ju (distantsõppe)koolis osalemegi, et õppida. Kui veebitund oleks pigem varemalt õpitud teadmiste esitamise pidu, siis võiks see rohkem süvenemist vajavaile lastele põhjendamatult madalat eneseusku põhjustada. Seega on praegu parim aeg õppe eristamiseks ja rühmaõppeks. Otsin pidevalt võimalusi, et ka andekam saaks õppida omas tempos – praegu on selleks suurepäraseid variante palju.

Kokkuvõtteks ehk niipalju, et õppigem selle viirusega elama. Väsinud & tüdinud olla on lubatud aga mõistlik täiskasvanu ei maanda end ei pereliikmete ega ka teiste ühiskonnaliikmete peal vaid otsib muud, tervislikumad stressihaldusmeetodid. Haridusinnovatsioonis on aga käes kuldajastu – samasugune, nagu digipanganduses 1990ndate keskel. Vanad, mittetoimivad või vähese kasuteguriga töövõtted võib nüüd rahumeeli minema heita ja (loomulikult teaduspõhiselt, kuis siis veel) hakata rakendama uusi. Tühja targutamise asemel panen siia lõppu oma suure lemmiku, Sir Ken Robinsoni TED talk kõne lingi. Soovitan kindlasti vaadata ka teisi tema videoid, kuldaväärt kraam haridusuuendajaile ja kõigile teistelegi huvilistele 🙂