Kodust & koolist
Veel paar nädalatki tagasi poleks paljud meist uskunud, et olukord rahvusvahelisel viirusrindel niivõrd eskaleeruda võib. Täna on epideemiaõudised igapäevane normaalsus, kodukontor paljude reaalsus ja distantsõpe koolilaste olevik ning lähitulevik.
Intelligentse inimese üks põhitunnuseid on kohanemisvõime. Selmet taga nutta olukorda, kus võis lapsed hommikul kooli ukse vahelt sisse lükata ning nad sealt pärastlõunal haritu, söönu & suhelnuna kätte saada tuleb võimalikult kiiresti harjuda uue reaalsusega. Eks õpetusi, kuidas seda võimalikult hõlpsalt ja sujuvalt korraldada on kogu meedia täis. Minugi kodus on kolm koolilast ja null täiskasvanut, kellega uues olukorras laste õpet korraldada nii et esimese nädalaga on tekkinud nii mõnigi väljakutse. Üldjoontes on kõik elus, terved, söönud, puhanud & õppinud. Seda polegi nii vähe 🙂
Minu elu teeb kergemaks ka see, et töötan ise igapäevaselt õpetajana. Kuigi olen hirmsasti digiõppe-usku ja kasutan meeleldi iga vahendit, mille abil edastatavat teavet lapsele arusaadavamaks teha, teen praeguses olukorras meeleldi erandi. Algklassilaps võiks saada enamiku oma õppetööst iseseisvalt tehtud – see tähendab siis lugemist, arvutamist ja kirjutamist. Igat sorti loovülesanded, muusika ja kunst/käsitöö lisaks, kevadisel ajal võiks loodusõpetus toimuda õues, kui see on vähegi võimalik. Ma juba kuulen, kuidas digientusiastid hakkavad sellise jutu pääle verejanuliselt lõugu laksutama, aga tuletatagu meelde, et haridus on aastasadu ilma arvuti abita hakkama saanud 😛 Kõik popid saidid ja keskkonnad on üksnes toeks ja abiks. Vahend. Mitte eesmärk. Olukord, kus algklassilaps peab kogu õppetöö aja pingeliselt ekraani jõllitama, kust siis rääkiv pea talle õpikut ette loeb pole kuidagi tervislik, jätkusuutlik ega lapse huvides 🙂 Suhtlus ja meelelahutus käivad nagunii läbi ekraanide, seega võib õpe rahulikult paberi-pliiatsi abil toimuda.
Positiivsest poolest niipalju, et introvertsemad lapsed, kellele praegune koolikorraldus sobib, saavad oma koolitükkidega lärmi ja segajate puudumisel ülikiirelt hakkama ning võivad ülejäänud aja tegeleda huvipakkuvaga. Siin tulevadki nutikas õpetaja ja tark lapsevanem oma suunamisega mängu. Oluline on märgata lapse erihuvi ja teda leebelt sellega tegelema suunata. Vanemate õpilaste puhul kujunebki sellest iseseisev õpirada, mida laps mööda laps saab teda reaalselt huvitavate teemadeni jõuda.
Ma poleks mina kui ma ei räägiks ka andekahariduse kuldajastust. Just praegu on läbi e-õppepäeviku (e-kool, Stuudium, Qridi vms.) võimalik iga lapse õppetööd just temale sobivaks jõukohastada. Laps, kes on näiteks keeleõppes või rehkenduses teistest peajagu üle, ei peaks imho üldse töövihikut täitma vaid rahulikult talle sobivat raamatut lugema/esseed kirjutama või oma tasemele vastavaid nuputamisülesandeid lahendama.
Bioloogi taustaga realistina tean, et praegune olukord võib veel suhteliselt kaua kesta. Pole mõtet lasta head kriisi raisku minna, kasutagem seda hariduse ümberkorraldamiseks laste heaolu ja võimeid silmas pidades. Oluline on et koostööd teeksid nii õpetajad omavahel, lapsevanemad ja lapsedki. Vastandumise asemel õpime protsessi käigus pidevalt. Uute teadmiste ja oskuste omandamine ja sisemise motivatsiooni säilitamine-toetamine, mitte omandatu pidev kontroll peaksid praegu kogu õppe keskmes olema.
Tervist & kevadist olemist kõigile.
Värsked kommentaarid