Mentorist & tormentorist

Lugesin hiljaaegu Stanfordi Ülikooli profesori Robert I Suttoni geniaalset teost “The Asshole Survival Guide. How to Deal with People Who Treat You Like Dirt” (e.k. “Kuidas mölakatega toime tulla. Ellujäämisõpetus”). Lisaks muule kasulikule, põnevale ja naljakale kasutas ta seal toksilise mentori nimetusena “tormentorit”. Hea uudissõna, panin teise lausa pealkirja, kuna kirjeldab nähtust nõnda ilmekalt.

Mul on elus olnud õnne – minu mentorite seas on olnud vähemalt 95% äärmiselt valgustavaid, harivaid ja eeskujuandvaid inimesi. Tänaseks olen aga oma elus jõudnud faasi, kus näen üha rohkem oma ümber inimesi, kes kujundavad minu õpilaste saatust. Kahjuks jääb järjest vähemaks ka neid mentoreid, kel on veel sädet ning jaksu nooremaid kolleege juhendada. Koolikeskkonnas võib selleks põhjuseks olla diginduse ja inglise keele oskuse võidukäik, mille ees vanem põlvkond vaikselt taandub, osalt üldine kogemuse ja elutarkuse alahindamine, osaliselt kindlasti juhtimisprobleemid. Kuigi ametlik mentorlussuhe võib haridusasutuses olla vormistamata ja piirid sellele seadmata, kehtib öeldu minu meelest mõningaste mööndustega nii kolleegidevahelise, ülikoolisisese kui ka klassiruumis toimuva kohta.

Kirjeldangi siis alustuseks koondkuju heast mentorist oma elukogemuse baasilt:

innustub oma valdkonnast

on valmis lahkelt jagama oma teadmisi & oskusi

ilmutab positiivset suhtumist, jõustab ja nõustab, on positiivseks eeskujuks

väärtustab pidevat kasvu ja arengut nii erialal kui ka isiksusena

annab juhendatavale konstruktiivset tagasisidet ja esitab väljakutseid mis toetavad kasvu jätkumist

hindab teiste seisukohti ja initsiatiivi

on hinnatud ning austatud kogu kollektiivi poolt

innustab juhendatavat pürgima uute teadmiste poole, tunneb rõõmu tema loovusest ning edusammudest

motiveerib teisi läbi eeskuju seadmise.

Lisaks ülaltoodule on heale mentorile omane jõustav ja diplomaatiline suhtlusstiil. Olulised on ka head sotsiaalsed oskused ning inimestetundmine – suhtlusstiili tuleb kohandada just konkreetse juhendatavaga sobivaks. Hea mentor ei tee põhjapanevaid järeldusi olukordadest, millest tal on vaid piiratud ülevaade ega anna küsimata nõu inimesele, kelle haridusest ning kogemusest tal ülevaade puuduvad. Suure leebuskõne (vt. Jan Kaus, https://arvamus.postimees.ee/6463908/jan-kaus-leebuskone-utoopia) austajana leian, et igasugune agressiivselt pealetükkivas vormis antud nõu on selle vastuvõtjale võrdlemisi väärtusetu, isegi kui selles sisaldub mõni rakendamisväärt tarkus. Hea mentor on seega korraliku lastetoaga tõhus diplomaat, kes oma juhendatavad põhjalikult tundes pakub talle piisavaid ja jõukohaseid erialaseid väljakutseid ning annab igapäevaselt oma käitumise ja teadmistega eeskuju.

Tormentor aga (inglise keelest torment, piinama) on toksiline mentor, kes (tavaliselt palumata) asub oma sageli kaheldava väärtusega või teaduslikult põhistamata seisukohti teistele inimestele avalikult peale suruma. Tormentori eesmärgiks pole reeglina üldse mitte juhendatava areng vaid oma võimupositsiooni kehtestamine kollektiivis läbi teiste inimeste teadmiste ja kogemuste avaliku kahtluse alla seadmise. Sageli on nad kas akadeemiliselt kibestunud, üldiselt vähevõimekad või lihtsalt loomu poolest õelavõitu inimesed kelle põhjendamatult kõrget või vastupidi, madalavõitu enesehinnangut intriigipunumine ja avalik verbaalne vägivallatsemine toidavad.

Mõned tormentori omadused:

ei pea vajalikuks tunda juhendatavat, tema erialast ettevalmistust ega töid

suhtub üleolevalt kolleegide ja alluvate arvamusse, ülemuste ees sageli lipitseb

maskeerib oma vingumist ja pealekaebamist mure tundmiseks valdkonna või lahendatavate küsimuste üle, kuid reaalselt olukorra lahendamiseks midagi märkimisväärset ei tee

suhtub ellu ja töökogemusse negatiivselt, sisendab ka teistesse lootusetust ning kritiseerib igasuguseid lahendusi ning positiivset erialast huvi

ei austa teiste inimeste arvamusi ega kogemusi, koosolekuid kasutab pigem võimalusena nautida oma hääle kõla, katkestab teisi lugupidamatult ja hoolimatult

laimab ja halvustab teisi nende selja taga, süüdistab teisi, välise kontrollikeskmega – õnnestumised on tema teene, läbikukkumistes on süüdi teised

eitab ja moonutab ilmselgeid fakte, valetab neljasilmavestlustes toimunu kohta, vahele jäädes ilmutab lapsikut pahameelt

võtab pidevalt juhi ja eksperdina sõna olukordades kus tema nõuanded pole asjakohased või milles tal puuduvad küllaldased teadmised

intriigitseb, valib pooli, näitleb sõbralikkust ja vaenulikkust vaheldumisi, omistab teistele sõnu ja kehakeelt, millel pole reaalsusega midagi ühist ning ilmutab muul moel puudulikku lastetuba ja väiksust inimesena.

Mida siis mentori ja tormentoriga teha?

Tormentorit vältida nii palju kui võimalik. Kui vältimine võimalik pole, siis mitte anda talle tähelepanu ja negatiivseid reaktsioone, mida ta provotseerib. Jääda rahulikuks. Minimeerida edastatavat infot. Kasutada ennastkehtestavat käitumist ning vajadusel nimetada asju õigete nimedega – st. kiusamist kiusamiseks. VÕIMALUSEL LEIDA ENESELE TORMENTORI ASEMELE MENTOR.

Mentorit hinnata ja väärtustada, teha märkmeid ja ülestähendusi tema poolt jagatud kogemuste kohta – vahel võivad need hetkel ebaolulisena tunduvad nõuanded hilisemais olukorris hindamatuiks osutuda. Tunnustada – tänulikkust pole maailmas kunagi liialt palju. Märgata ja abistada – keegi pole ekspert kõigil aladel ja kui suudad näiteks võõrkeelte või digioskustega abiks olla, siis küsi, kas tohid aidata. Eelkõige – jälgida, innustuda, teadmisi koguda ja vältida ettetulevaid karisid. Innustuda ka isiksusest – mõne aastakümne pärast võid ise olla mentoriks nooremale kolleegile, siis on kelle eeskuju rakendada.

Kokkuvõttes on tänane postitus pigem isiklikuks leebeks meeldetuletuseks hiljaaegu ühelt häält mentorilt kuuludud tarkusetera kohta. Aga laskem siis kõneldagi autoriteetidel: John Cleese Dunning-Krugeri efektist:

Rohkem mentoreid ja vähem tormentoreid igaühe ellu, seda küünlakuuks kõigile ellu soovingi 🙂