Müüjatar ja mõisahärra
Järgnev väike jõululugu on kantud ühe pahura vanuri kadedatest väljaütlemistest naaberriigi vastse peaministri suunas, täpsemalt siin:
Tüdruk, kellest sai parima põhjamaa peaminister, kasvas kitsastes oludes. Mitte ainult majanduslik kitsikus vaid ka tajutav ilmajäetus sotsiaalsest kaasatusest võivad panna inimese kibestuma. Kibestuma sedavõrd, et ta pühendab oma ainulaadse & kordumatu elu kättemaksule. Verbaalne vaen kõige ja kõigi suhtes, kes seda tõrjutusetunnet kunagi põhjustasid pulbitseb ju ka tänapäevaste uudisportaalide kommentaariumites ning sotsiaalmeedias.
Jah, ka heaoluriigis on võimalik kasvada alkohooliku lapsena või keskmisest tuumperemudelist erineva pere liikmena. Lapsed on minu kogemust mööda siiski mõistvad ja kaasavad, kuniks nad oma kodudes valitsevat suhtumist peegeldama hakkavad. Eestlaste igipõline iha naabrist parem olla päädib sageli mitte elus edasiviivate pürgimuste, vaid teiste kadeda leimamisega. See polekski nii kurb, kui see poleks nõnda nakkav. Mida tunneb teismeline, kui talle lähedased & olulised inimesed tunnevad pidevat vajadust pisutki teistsuguseid või elus muid väärtusi omavaid inimesi lakkamatult halvustada? Eks eelkõige trotsi, arvan ma. Piisava sihikindluse olemasolul on nii meil kui ka põhja pool võimalik siiski oma elu hoopis teistmoodi elada.
Oletame nüüd, et piiratud oludest pärit tüdruk keeldub alla andmast ja võtab vastutuse oma saatuse eest oma kätesse. Neid, kes pole just hõbelusikas suus sündinud, ei oota kusagil hästitasustet nõunikupositsioonid, neil tuleb end tõepoolest kasvõi supermarketi kassast üles töötama hakata. See, milles mõisasaks müüjatari süüdistab, on tegelikult ju võime, mis meid siia toonud ongi. Võime teha ka pingelist, lihtsat, vähetasustatud ning madala staatusega tööd. võime kasvada, areneda ja mitte kibestuda. Võime juhtida oma saatust selmet ohvrit mängida. Võime mäletada sentide lugemist ka hiljem rikkalikult kaetud laua taga istudes. Oskus & tahe kaasa tunda neile, kellel elus parasjagu nii hästi ei lähe, võime neid aidata ja nende heaks midagi ära teha.
Eestis puudub sinivereline sugu ja mõned põlved tagasi olime me kõik veel sisuliselt orjad. Need tõusikud, kes enesele nüüd mingi edevama elamise hankinud on ja suurushullustuse puhangus kujutlevad, et nende teeseldav senjöörlus neist kuidagi õilsamad või paremad inimesed teeb, eksivad rängalt. Eriti ettevaatlikud peaksid selliste žestidega olema nende parteide juhid, kelle valijaskond põhiliselt tõrjutuist & ilmajäetuist koosnebki.
Pisut irooniline on, et seeniorsenjöör pidas vajalikuks oma kujutletavat üleolekut demonstreerida enesest kaks korda noorema vastassoost isiku peal. Minister või mitte, riikide suuruse, rahvaarvu, riigieelarve mahu ja üldise arengutaseme võrdlus on ju nagunii kõvasti halvustanu kahjuks kaldu. Ses mõttes on mul kergem samastuda müüjatariga – kui mul oleks kasvõi 1 euro iga korra kohta, kui mõni taat minuga mansplaini kõnelnud on, võiksin vist enesele varsti väiksemat sorti mõisa osta 😛
Mitte et ma seda tahaksin muidugi. Mets on minu mõis & susi minu sõber 🙂
Kõnepruuk, mis on mõistetav ja andestatav peast pehmenevale taadikesele, kelle segasevõitu jorule pühadelauas nagunii suuremat tähelepanu ei eraldu, pole riikidevahelises suhtluses aga üldse aktsepteeritav. Arvestades tuge mida põhjanaabrid meile iseseisvumise alguses andsid, millist olulist rolli nad meie turismi arengus mängisid, millist elatustaset nad kasvõi meie kalevipoegadest pendelrändajatele ja nende peredele võimaldavad, on selline sõnavõtt äärmiselt küüniline ja tänamatu. Kultuurist, haridusest, teadusest, riigikaitsest & lihtsalt korralikust lastetoast ei hakka siinkohal rääkimagi sest isehakanud mõisahärrale on need nagunii võõrsõnad. Kahju on ka tavalistest kaasmaalastest, kes selle sõnavõtu pärast oma ülelahe-sõprade ees piinlikkust tundma pidid. “Kyllä maailmaan puhetta mahtuu”, ütles üks neist mulle lohutavalt, kui me sellest juhtumist rääkisime, seega on lootus, et tavasoomlane suhtubki sellise külma rahuga meie asepeaministri kadedusest kantud jauramisse.
Loodan, et taas pikenema hakanud päev toob valgust & helgust iga müüjatari & mõisahärra hinge, leevendades esimeste kurnatust ja teiste väiklast kadedust.
Valgust südamesse kõigile teistelegi.
Värsked kommentaarid