Valetame paremaks?

Jälle on käes kohalike valimiste aeg. Läikivatel plakatitel sõbralikuks ja nooruslikuks tuunitud kandidaadid lubavad meile maapealse paradiisi saabumist. Antagu neile vaid hääl. Ka need, kes juba aastaid võimul olnud, püüavad olemasolevat reaalsust painutada, väites, et kogu see õitseng, mis meid praegu ümbritsevat, olevat ainuüksi nende teene. Kahju ainult, et enamikku mõtlemisvõimelisi valijaid seda protsessi jälgides kognitiivne dissonants tabab.

Paremaks valetamine on oluliselt lihtsam, kui reaalse töö tegemine olukorra parandamiseks. Valetamise näiteid leiab kõikjalt. Küll olevat Eestis praegu rohkem metsa, kui kunagi varem, kuigi harvesteride poolt tühjaksnäritud lageraielangid teist keelt kõnelevad. Küll minevat pelletiks üksikud raokesed samal ajal kui pelletitehase hoov palgivirnadega kaetud on. Küll olevat kõik korras loodushoiu ja elurikkusega samal ajal kui pesitsusrahu ei peeta ja puitu varutakse juba kaitsealadelt.

Paremaks valetamine ei piirdu loomulikult ainult metsandusega. Sageli keskenduvad oma koolide paremaks valetamisele paljude õppeasutuste kodulehed. Hiljaaegu märkas üks mu nutikamaid õpilasi, kes teisest koolist kiusamise pärast lahkunud oli, kooli kodulehel koostööst, hoolimisest ja julgusest rääkivaid loosungeid. Hoolimisest ja julgusest polnud aga pikalt jätkunud kiusamise ajal juttugi. On kahju näha, kuidas osade täiskasvanute silmakirjalikkus tänapäeva lastele juba varakult selgeks saab. Ka ülikool, kes mu lähiajal välja viskab, esitleb end kodulehel “5% maailma parimate ülikoolide” hulka kuulumisega. Fotolaost ostetud pildid kõrvuni naeratavate tudengitega peaksid naiivsetele sisseastujatele paremaks valetama tegelikku olukorda: igasuguse toe ja inimliku suhtumise puudumist ning paljudes õppeainetes madala kvaliteediga, mitte midagi uut sisaldavaid loenguid, mis on iga mõtleva tudengi jaoks täielik ajaraisk. Jah, ka ülikooli sisuliselt paremaks teha on oluliselt raskem, kui kodulehele valesid ja alusetuid lubadusi koondada. Kui me aga raskusi väldime ning libalubaduste abil inimesi oma kooli meelitame, siis pole hiljem vaja hariduse devalveerumise üle haliseda ja riigilt lisaraha nuiata. Iga kool ja ülikool saab olla üksnes nii hea, kui seda juhtivad ja seal õpetavad inimesed ning kui juhtide ja õppejõudude kvaliteedi osas mööndusi teha, toob see kaasa (kõrg)hariduse kiire allakäigu.

Haridussüsteemi paremaksvaletamise nimel peavad osades kavalates koolides PISA-testi päevadel koju jääma need õpilased, kelle tulemused keskmist alla viia võiksid. Osad koolid söövad enne lõpetamist välja abituriendid, kelle eksamitulemused nende koolide kohta edetabeleid negatiivselt mõjutada võiksid. Sellise ebaeetilise käitumise hinnaks on noorte usk haridussüsteemi üldiselt ja tulevane käitumine tööturul. Kui edetabelikohta pidada olulisemaks kui seda, milleks kool üldse ellu kutsutud on, lõpeb see okseleajav silmakirjalikkus kurvalt. Aga sinna pole kahjuks midagi parata. Paremaksvaletamine on siinsel rahval juba nõukaajast veres ja sellest puutumata valdkondi on vähe.

Audiitoriaastaist mäletan aruandeid, milles tegelikkust oli niipalju ilustatud, varasid üle- ja kohustusi alahinnatud, et dokumentidel puudus igasugune side reaalsusega. Lõvipasteediga maiustanud juhtkond oli sageli veendunud, et juba järgmisel aruandel saabuvat helge tulevik ja eelarvetest paistsid välja unistused, millel polnud tegelikkusega vähimatki seost.

Ma olen püüdnud mõista, miks paremaks valetamine nõnda levinud on. Tavaliselt on tegu kombinatsiooniga reaalsuse eitamisest, soovist tagada positiivseid rahavooge ja hirmust tegelike asjaolude selgumise ees. Ülikool valetab end paremaks, et jätkuvalt tudengeid leida, kool soovib ligi meelitada lapsevanemaid, kelle võsukesed pearahakandjaiks saaksid. Omavalitsusjuhte motiveerib olukorda paremaks valetama soov säilitada oma sooja kohta, hüvesid ja mõjuvõimu. Metsa olukorra paremaksvaletamise taga on aga lihtlabane kasuahnus – kuna tegemist on raskesti hinnatava valdkonnaga, võib alati kasumi maksimeerimise nimel lihtrahvale puru silma ajada.

Sageli võib paremaks valetamise taga olla ka hirm. Hirm selle ees, et kui need, kellest heaolu sõltub, teaksid reaalset olukorda, siis lõpeks mugav elu ruttu ja tuleks hakata tegelema tegeliku tööga. See aga on oluliselt raskem, tüütum ja vähem seksikas, kui asjade mõõdutundetu ilustamine 🙂

Paremaks valetamisest loobumine nõuab tarkust ja julgust. Tarku ja julgeid inimesi aga kõikjale ei jagu. Julgust tegutseda, otsustada ja vastutada on ühiskonnas üldiselt väheks jäänud. Seega on kardetavasti edaspidigi eelis neil, kes oma organisatsioonide kodulehed läikivate plakatite ja kõlavate loosungitega kaunistavad lootuses nõnda sisu puudumist varjata.

Ainuke asjaolu, mida paremaksvaletajad eiravad, on fakt, et sõna levib sõltumatult. Lapsevanemad teavad tegelikult, kus on koolid, kus lastest ja õppetööst ka sisuliselt hoolitakse. Tänu info liikumisele teavad ka tudengid, milliseid instituute vältida. Ettevõtted otsustavad realistlike lubaduste ja tegevusplaanidega juhtide kasuks. Valijate mälu aga võib olla hämmastavalt pikk. Paremaks valetamine kahjustab iga organisatsiooni usaldusväärsust. Läheb aga ilmselt veel aastakümneid, kuni nõukaaegne paremaksvaletamise traditsioon komberuumist kaob. Seniks sisustagem oma isiklik elu paremaks valetamisest hoidumisega ja omagem teravat pilku valevorstide tuvastamiseks.