Elukestva õppe toetuseks

Emakeelsed kirjatükid on nii südamelähedaseks saanud, et jätkan veel pisut. Kõikide anglitsismide eest palun juba ette vabandust.

Paljulapselise pere üksikvanema jaoks on augusti lõpp tõeline planeerimise ja logistika väljakutse. Vajalike & kvaliteetsete koolikaupade, rõivaste ja jalanõude hankimine võtab omajagu niigi nappi aega. Seega võib arvata, et olin üksjagu pahur, kui kohalikus külapoes arvatust rohkem aega kulus. Üleliigse ajakulu põhjuseks oli hilises keskeas naisterahvas, kes innustununa eelseisvast (ja ilmselt sagedasest) alkoholitarbimisest kilkas: “Aga mina olen AVALIK NAINE!!!”

Publikult hääkskiitu otsides ringi vaadanuna sai ta ilmselt pettumuse osaliseks, sest loodetud reaktsiooni ei järgnenud. Tundsin eneses taas rahvavalgustaja vaimu tärkamas, aga erinevalt tavalisest ei õnnestunud mul seda maha suruda. Selgitasin daamile lühidalt, mida see väljend tegelikult tähendab. Loomulikult olid kõik mu pingutused tühja tuule tallamine, sest leedi teatas vastuvaidlemist välistaval toonil, et tema avaldavat oma arvamust avalikult ja olevat seega avalik naine. Nojah. Igale oma.

Miks ma sellisel näiliselt tähtsusetul episoodil nii pikalt peatun? Öeldakse, et ega haridus matsi ei riku. Nõus. Aga ka vastupidi. Vähemalt põhiharidus võiks siiski kindlustada inimesele olukorra, kus ta enam rängalt kehtiva ühiskondliku suhtluse vasu ei eksi. Lugemine pole meie maal küll kunagi keelatud või karistatav olnud. On hämmastav, kuipalju teadmist võib hääst raamatust nakkuda.

Olles hiljaaegu läbinud 2 ööpäeva jooksul 600 km, selleks et kuulata üht targimat inimest, kes Tartu Ülikoolis loenguid peab, võin öelda, et elukestev õpe on parim, mis inimesega juhtuda saab. Maailm meie ümber areneb sellises tempos, et aasta(kümne)id tagasi omandatud teadmiste varal toimetulek muutub üha küsitavamaks. Kõlab banaalselt, aga õppigem ühes oma lastega, õppigem neilt ja õpetagem neid. Tsiteerides üht südamelähedast klassikut: on oluline jagada neile oskusi, valikuid teevad nad nagunii ise.

Oma laste puhul olen pidanud oluliseks varast tegelemist ja pidevat väljakutsete pakkumist. Meie suguseltsis on tavapärane, et lapsed omandavad lugemisoskususe neljaselt ja suudavad viie-kuueselt eakohaselt võõrkeeles suhelda. Kõik sellised oskused tulevad läbi mängu ja igapäevase suhtluse. Koolieelikute puhul ei usu ma, et nüri drill ja tundidepikkune töövihikute täitmine võiksid lapse õpihimu alal hoida. Oluline on lähtuda konkreetse lapse eripärast ja tema huvidest ning pakkuda talle pidevaid vaimseid väljakutseid. Olen vahel kohanud ka taunivat suhtumist, mille puhul osad pedagoogid on konkreetselt keelanud lapsega võõrkeeles suhelda või väljendanud arvamust, et lugema õpetab lapse kool. Eks on selliseid lapsi ka. Ja selliseid pedagooge. Veelkord, igale oma.

PISA testide tabeleis hõlmavad kodumaised õppurid kõrgeid kohti, kuid IMHO peaksime vahel eneselt küsima: kas need tulemused on tänu koolisüsteemile või vaatamata sellele?

Seda enam, et koolilaste õnnelikkuse uuringuis on tabelid tagurpidi. Meie lapsed on uuritute hulgas ühed õnnetuimad. Sellel võib olla palju põhjusi, mida tänases pidupäeva-postis pikemalt lahkama ei asuks.  Usun, et kindlasti aitaks koolirõõmu kasvatada eristav lähenemine andekate laste õpetamisel. Ei tahaks meist ju keegi aastaid töövihikust päkapikke värvida, kui tegelik huvi oleks laboris katseid korraldada, veebist universumi kohta uurida, sõpradega malet mängida või kolmanda-neljanda võõrkeele õppega tegeleda. Osade algklassiõpetajate suhtumine, et “kõigepealt olgu kohustuslik töövihik viimase punkti ja komani täidetud, siis võib andekaile lisaülesandeid anda” on minu tagasihoidlikul hinnangu stagneerunud saast. Eks stagnante ja pidureid leidub igas vanuseastmes, aga oma kooliajast meenuvad sellises hilises keskeas naisseltsimehed, kelle erilised lemmikud just puhta põllekesega viielised tütarlapsed olid. Tootsimad poisid ja indiaanlasemast piigad said neilt gerontidelt pidevalt puid alla. Kuni lõppeks kohanesid. Vihjeks – tegelikult võib tagapingi all kõik maailma klassikud läbi lugeda, niipalju kui neid kodunt või kohalikust raamatukogust tundi vedada jõuab 🙂

Siinkohal tahaksingi tänada neid imelisi õpetajaid, kes lasid mul klassis segamatult lugeda ja säästsid mind seega köidetest punapropagandast, millega praeguses ühiskonnas pole suurt pääle hakata. Sõbralik kirjandussoovitus või iseseisva uurimistöö vihje mõnelt häält mentorilt püsib siiani tänuga meeles & nendest oli oluliselt rohkem abi, kui vihikute perfektsest joonimisest. Tänasel tarkusepäeval loodan tõsiselt, et lapsi armastavaid ja võrdseina kohtlevaid õpetajaid läheb klassidesse õpilaste ette enam, kui tolmuseid stagnante, kelle jaoks on olemas nende arvamus ning vale arvamus 😉

Vastutagem siis ise oma lastele sobiva kooli leidmise, täiendavate (huvi)haridusvõimaluste otsimise ja koolirõõmu säilimise eest.

Harigem endidki, sest mis ei kasva, see kängub 🙂

Head tarkusepäeva kõigile õppuritele, vanemaile ja õpetajatele.