Heaolust & toetamisest

Pisarad tulevad mulle silma umbes kord aastas. Täna hommikul jälle, aga see pole tänase postituse teema. Tuletasin meelde, millal oli viimane kord, et end paremini mõista. See oli möödunud aasta augustis, kui tavapärasel jõeäärsel ringil tahtsin taas imelise Sir Ken Robinsoni kõne kõrvaklappidesse lasta, et sellest inspiratsiooni ja lohutust leida. Siis nägingi nekroloogi.

Sir Keni ei ole enam meie hulgas ja selliseid säravaid, humoorikaid, sügavaid ja innustavaid kõnesid ei saa enam juurde. Tema kõnedest ja raamatutest leiab aga jätkuvalt innustust & lohutust nendeks olukordadeks, kui meie koolides ja ülikoolides toimuv hämmastavalt jõuetuks teeb.

Kui ma sain TEDx tiimilt sel kevadel pakkumise tulla andekate haridusest rääkima, siis ei suutnud ma oma kõrvu uskuda. Kes olen mina, tühine õpetajaputukas, et Sir Keniga samal platvormil rääkida? Seda enam, et avalik esinemine on mulle introverdina võõras ja tõeliselt omas elemendis olen vaid oma klassis, lähimate sõprade ning perega. Üks on minuga siiski hästi: julgusest & visadusest pole mul kunagi puudu olnud. Võibolla on neid pigem ülearu. Kirjutasin oma kõne ja tulemus on siin:

Jah, eks kõne formaat oligi esitada väljakutseid, mitte pidada loengut või esitada mõõdutundetut kiitu olukorra kohta, kus vajakajäämisi minu hinnangul veel kuhjaga on. Mulle näib siiski, et tulemus sai pigem Sir Keni stiilis uuendusmeelne kui stagnatsioonist läbiimbunud protektsionistlik, nagu mu viimase kaitsekogemuse eeldus näis olevat.

Maailm muutub, ja lapsed koos temaga. Laste ootused hariduse ja heaolu osas on tänapäeval hoopis teised, kui nende spetsialistide kooliajal, kes praegu uusi toetajaid ette valmistada võtavad. Hiljuti oli mul võimalus akadeemiliseks diskussiooniks Eesti sotsiaalpedagoogika Tallinna suuna juhiga. Mind hämmastas, kuivõrd väheoluliseks ta andekate toetamist koolikeskkonnas pidas, uskudes, et sellel polevat sotsiaalpedagoogikaga midagi pistmist. Otsisin teiste sotsiaalpedagoogika autoriteetide seisukohti ning leidsin neid hulgaliselt. Lapse heaolu ja arengu toetamine koolis, sotsiaalsete oskuste arengu toetamine, kaasav haridus ja hariduslikud erivajadused, vaimse tervise probleemide ennetamine… definitsioone tuli kui kosest jääminekul. Nüüd olengi hämmingus. Kas andekad lapsed ei vajagi toetust? Kas neil polegi õigusi saada oma võimetele vastavat haridust? Kas tõesti ei tegele sotsiaalpedagoogika muuhulgas ca 10% laste koolimuredega? Keda ma pean uskuma, mulle vaieldamatult teaduskirjandusest tuttavaid autoriteete või dotsenti, kes ainuisikuliselt sellega Tallinnas tegeleb? Nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid 😛

Seni, kuni elu ei tõesta mulle vastupidist, lähtun siiski sotsiaalpedagoogika definitsioonidest, mida Storø, Hämäläinen, Stephens jt. sotsiaalpedagoogikateaduse mõttehiiglased oma teostes kirjeldanud on. Seda enam, et minu jaoks on need ka oluliselt loogilisemad, kui sotsiaalpedagoogika ja andekahariduse puutumuse puudumine. Andekas laps on eelkõige laps, alles siis andekas. Kui laps vajab koolis oma heaolu tagamiseks tuge või ennetavaid meetmeid, abi alasoorituse ja vaimse tervise probleemide puhul, siis mahub see igati sotsiaalpedagoogika definitsioonidesse ning peaks olema iga enesest lugupidava sotsiaalpedagoogi lähtekohaks laste toetamisel. Õpetajatest muidugi rääkimata.

Üleüldse, puhtfilosoofilisest vaatekohast, miks ei võiks toetust ja lahenduskesksust väärtuseks pidav õppetool ülikoolis oma tegevuses nendest põhimõtetest ka tegudes lähtuda? Mis muutub halvemaks, kui me suuresti alusetu kriitika ja pideva probleemide otsimise asemel keskenduks toetusele ja lahenduste leidmisele? Mul on raske uskuda, et teadlane, kes seda oma akadeemilises käitumises vajalikuks ei pea oleks just kõige õigem spetsialist neid väärtusi tulevastele sotsiaalpedagoogidele edasi andma. Aga mida mina ka tean. Annab Looja ameti, annab ka mõistuse, nõnda öeldi vist 🙂

Kurvastav on muidugi see, et ka kõrvalseisjad oma vastutust ei taju. Ükski ülekohus ei kestaks kuigi kaua, kui need, kes toimuvat pealt näevad, julgeksid midagi öelda. Arguse põhjuseks on sageli hirm ise vägivalduri viha objektiks sattuda, soov kannuseid teenida või lihtsalt ükskõiksus, kalestumine, empaatiapuudus. Juba geniaalne stoik Marcus Aurelius teadis, et parim kättemaks on mitte muutuda nendesarnaseks. Tegelikult pole siin kättemaksuga midagi pistmist. Ebaõiglaselt ja ülekohtuselt käituda takistavad mind üldinimlikud väärtused. Samas mõistan ma, et on hingelt väikesi inimesi, kes lähtuvad hoopis teistest põhimõtetest ja käituvad hoopis teisiti. Ilmselt on nemadki elurikkuse kohalt olulised, kui mitte muidu, siis hoiatavate näidetena populatsioonis 😛

Tänane postitus ongi selline pigem kurbusest kantud. Minu isiklik pisike saatus haridussüsteemis on kui puulehel jõevoolus: minu pingutustest palju ei näi sõltuvat. Küll aga olen ma piisavalt elukogenud, et selliste nähtuste taga üldist tendentsi aimata. Ka Sir Ken ütles ju, et ta on kooliuuendusega tegelenud praktiliselt kogu oma elu. Kui temagi oma teadmiste ning kogemuste juures absurdsusi, nüripäisust ja väiklust koolisüsteemist kõrvaldada ei suutnud, siis on minu võimalused ju praktiliselt olematud.

Nõnda ongi. Ilmselt on oma lühikese, ainukordse ja kordumatu eluga mõistlik teha hoopis muid asju. Lõppkokkuvõttes pole vahet, kes on lastel klassi ees. Pole vahet, kui palju õpilased sind armastavad ja vastupidi. Pole vahet, kas andekad saavad koolis vajalikku tuge või on olulisem väline klantspilt. Oluline on tegeleda omaenese väikese mikrokosmosega, oma isiklike laste hariduse ja toetamisega. Eesti koolisüsteem saab aga olla ainult nii hea, kui sealseid spetsialiste koolitavad ülikoolid. Kui mõni neist ülikoolidest valib suletuse ja stagnatsiooni tee, on see seal õppivate tudengite õnnetus. Maailmarevolutsiooni koha pealt on seegi muidugi väga väike tragöödia 🙂

Vaat nii, Sir Ken, seal olematuses või paremas maailmas, vastavalt uskumustele 🙂 Ma proovisin, ma tõesti proovisin. Aga alati sellest lihtsalt ei piisa. Loodan õppida su elutarkusest. Vahel on tõesti targem loobuda.