Kilplastest ja koolidest

Indrek Tarandit ja mind ühendab üks asjaolu: meid mõlemaid visati ülikoolist välja. Noh, õigemini on minu puhul see veel vormistamisel, aga arvestades TLÜ märkimisväärset sihikindlust selles asjas läheneb teistsuguse lahenduse tõenäosus sujuvalt nullile.

Tarandi artiklid on mulle alati meeldinud. Seetõttu lugesingi tema kogemusi Nõva kooliõpetajana suure mõnuga. Artikkel ise siin https://www.elu24.ee/7287872/indrek-tarand-juku-kalle-raidile-pedakoomikud-on-vegetatiivselt-paljunenud

Lisaks paljudele värvikatele kirjeldustele nõukataustaga haridusfunktsionäride juhmist kiusust võib artiklist märgata ka arukat süsteemikriitikat. Tõepoolest, kui laseme mõnel nüripäisel ametnikul me pika ülikoolikogemuse, huvitava karjääri ja pedagoogilise talendiga inimesed koolist välja süüa, siis pole mõtet hiljem halada, et laste koolirõõm napivõitu on. Iga süsteem on aga üksnes niipalju hää & tõhus kui seda kujundavad inimesed, nii et hetkel ongi probleem pigem inimestes. Ehk on nõukaaegseile mõistetavam tollase türanni väljend “kaadrid otsustavad kõik” 😛

Seda, et kiusakad ning väiklased inimesed tuleb otsustajate seast eemal hoida õppisin juba oma tähtedevahelise karjääri ajal. Erasektoris ongi tegelikult nii, et sa kas oled äärmiselt tootlik ja efektiivne või vabastad kiirelt oma koha järgmisele, pädevamale inimesele. Mäletan hästi aega, kus pidin paralleelselt kolmel eri tippjuhikohal kahekümnetunniseid tööpäevi tegema. Väga selgelt selekteerusid välja inimesed, kes mõistsid probleeme poolelt sõnalt ja oskasid pakkuda loovaid lahendusi. Neist sai mu tiimide raudvara, samal ajal kui vingujad, venitajad, takkakiitjad, intrigeerijad, loodrid ja tainapead said libedamat sorti suusad. Inimlikult võttes oli mul neist kohati kahju, aga alasooritus töökollektiivis on nakkushaigus. Kui töökohal on mõni madu, kes oma toksilisusega õhkkonda mürgitab, tuleb ta pärast tõsist hoiatust eemaldada. Seda just selleks, et toksilisuse kultuur ei leviks. Sama on kahjuks ka yes-(wo)manide ja muude selgrootutega. Tööd ei saa efektiivselt teha, kui inimene oma juhile andunult suhu vaatab ja kõike sealt tulevat kullaks peab ning iseseisvast mõtlemisest loobub. Loodrid nakatavad teisi looderdamise ja tagakiusajad kiusuga. Ainuke variant on üksuses suurpuhastus teha ning säilitada üksnes laitmatu eetilise kompassiga inimesed.

Haridussüsteemis on minu üllatuseks asjad hoopis teisiti. On (üli)koole, kus (di)rektor suudab juba inimesi valides eelistada sisu, õigeid väärtusi ja ellusuhtumist. Ja siis on need teised (üli)koolid, mille juhid kas suutmatusest või mugavusest lasevad asjadel isevoolu minna ja loodavad parimat. Nii saavadki alluvad mugavalt tegeleda kilplusega, mis on oluliselt lihtsam ja mugavam kui sisulist tööd teha. Mida näiteks arvata kaheteistkümnendal tunnil saabunud ettepanekust: “viskame su välja, aga kui sa ilusti palud ja palju maksad siis võid tagasi tulla”. Garantiisid pole, suure tõenäosusega laseme sul lihtsalt naiivses lootuses uue töö kirjutada, tembeldame ka selle mõttetuks ja viskame su uuesti välja. Sisuliselt ad infinitum kilplus ja lõbus pealegi. Ka tavakoolides, kus juhid seda taluvad, võib osa personalist otsatu bürokraatliku kiusuga tegeleda. Selliste koolide kiiret allakäiku on kõrvalt sageli kurb vaadata, sest mõtlevad inimesed end kiusata ei lase ja nii jäävadki kooli vaid need, kellel muud valikud puuduvad. (Üli)õpilastele on selline asjade käik muidugi tohutult kahjulik, aga kilplastega mehitatud koolides on nad eelkõige pearahakandjad, kellest hoolitakse vaid sõnades.

Siit jõuangi tasulise hariduse juurde. Ma ei pea seda üldse halvaks mõtteks: olen maksnud oma majanduse magistriõpingute eest (ja need olid TÜ-s igat senti väärt) ja maksan praegu oma laste keeleõppe ning huvihariduse eest. Teataval määral distsiplineerib hariduse eest tasumine mõlemat osapoolt. Lisaks korrastaks selline korraldus ehk kõrgharidusturgu: kõiksugused pehmikute subjektiivsused peaksid tasu eest pakutavatena end tõsiselt kokku võtma. Ehk lahendaks selline asjakorraldus ka õigushariduse tuumprobleemi: https://www.err.ee/1608238404/oigusteadlased-riik-peaks-rahastama-akadeemilist-oigusharidust-vaid-uhes-ulikoolis Olukorras, kus tippharidus oleks kättesaadav vaid kõige võimekamatele, saaksid keskpärasemate eeldustega huvilised osta enesele tööks vajalikke mikrokraade ja ka kutset andvad komisjonid ei peaks enam kõiki kandidaate nigelate teadmiste tõttu välja praakima. Raha pole kõrghariduses mitte liiga vähe vaid see on ebaotstarbekalt jaotatud. Oleks tõesti hea, kui tipptasemel haridus koonduks (vabandust erapoolikuse pärast) Tartu Ülikooli, kust riik saaks tellida riigi toimimiseks vajalike tippspetsialistide koolitamise. Muud asutused võiksid aga jätkata nö. reajuristide ettevalmistusega – nii oleks kindlustatud ka madalama astme spetsialistide olemasolu tööturul. Eelkõige annaks selline asjakorraldus TÜ-le võimaluse tippõppejõududele väärilist palka maksta ning ka tudengitel ei tekiks oma ettevalmistuse ja võimaluste osas asjatuid illusioone. See, et tööjaotus on progressi alus on ju ammu teada 🙂

On selge, et korrastada tuleks siis ka stipendiumisüsteem, et vaesest perest pärit võimekal lapsel oleks siiski võimalus kõrgharidus saada. Aga olgem ausad, igasugune diplomimüük lõpeks ilmselt sellisel kujul ära. Õnneks on enamik eestlasi niivõrd pragmaatilised, et oskavad hariduse lisaväärtust õigesti hinnata. Selle kohta oli hää lugemine hiljaaegses Wall Street Journalis https://www.wsj.com/articles/financially-hobbled-for-life-the-elite-masters-degrees-that-dont-pay-off-11625752773

Igale majandust tundvale inimesele on päevselge, et praeguse demograafiaga me tasuta kõrgharidust (aga ka kvaliteetset keskharidust või arstiabi) pikalt lubada ei saa. Seetõttu tulebki igal inimesel võtta isiklik vastutus oma ja oma laste hariduse ning tervise eest. Kui see nõuab teatavaid investeeringuid, siis olgu nõnda. Kilplaste (üli)koolide läikplakatitest end eksitada lastes võib reaalsuse laekumine kurvaks osutuda. Teadmatusest raisatud aega tagasi ei saa. Seetõttu soovin kõigile praeguseks koolide sisseastumisperioodiks teravat silma haridusvalikute alal. Niipea kui kusagil kilplasi märkate, hääletage jalgadega. Häid (üli)koole on Eestis veel küll, aga need tuleb üles leida. Jaksu selleks 🙂