Tõelisest ja näilisest

Minu kooliajal koosnesid aktused peamiselt punalippude lehvitamisest ja paatoslikest kõnedest peatselt saabuva kommunismiõndsuse kohta. Osad täiskasvanud uskusid siiralt, mida rääkisid, osad näisid uskuvat. Kõned vestsid meile sellest, kuidas kõik ümbritsev on parim võimalikest, areng ühtlases joones sputnike poole suundub ja kõik nõukainimesed oma juhtide tarkuse üle õnnest oimetud olema peaksid. Kognitiivne dissonants kuuldavate kõnede ja meid ümbritseva tegelikkuse vahel hämmastas mind juba algkoolieas. Lastelt usku ei oodatud ning õnnepisarate valamist ei nõutud, piisas vaikselt istumisest ja tähelepanu teesklemisest. Isegi aknast välja vahtimise peale võisid püüdlikumad pedagoogid kulmu kortsutada.

Aga akna taga, akna taga olid lilled, heinamaa ja päikesepaiste.

Seintel rippusid väärikate seltsimeeste paraadpildid, ühtedel kangelastel silmis kommunismihorisondile suunatud sihikindel kotkapilk, teistel rinnaesine ordenitest üle külvatud. Kõrvalasuvad pisut lotendavad loosungid nõudsid kasvavalt põlvelt tulemusi, innustasid püüdlustele ning manitsesid kapitalistlikest lõksudest & lõbustustest hoiduma.

Kogu see täiskasvanute tubateater näis nii tõekauge, et ma polnudki väga üllatunud kui kommunism laekumata jättis ning täiskasvanud ühel hetkel hoopis teist karva triibulipud välja vedasid. Nüüd vesteti meile pisarate nõrgudes vabadusest & iseseisvusest ja suurimad sinimustvalged olid ikka need, kes enne eredaimad punased olnud olid. Mõni vist lihtsalt ei saagi ilma lipu poole vööni kummardusi ladumata & peopesi vaimustusest õhetama tagumata elada. Need on minu mõistes vaimselt Korea RDV kodanikud, olgu nende passivärv milline tahes. Kindlasti on riigitruudusel ja lipuvaimustusel mingi geneetiline komponentki.

Heinamaale päikesepaiste kätte lilli noppima ei lastud meid jätkuvalt, täiskasvanuil oli oma tubateatrile millegipärast õpilastest publikut vaja. Pisipõnnid laulsid püüdlikult seda, mida õpetajad neile ette öelnud olid ja mõne teraseima silmist paistsid juba tollal kerged kahtlusevarjud ning tõrksavõitu tüdimusealged.

Kogu sellest kiirest värvidevahetusest hakkas mul pea valutama ja toimetulekuks sellega põgenesin koolikeskkonnast üha sagedamini loodusse. Sealne roheline muutus aastaaegade talutavas taktis varakevadisest erehelerohelisest läbi sügavamate tumedate ja sinakategi toonide aeglaselt värvikirevaks sügiseseks kollase-oranži-punase supernoovaks, et seejärel koltuda ja lõpuks pruuni-halli skaalale valge lume alla jääda. Repetitio ad infinitum.

Lõpmatuseni korduvad ka tsüklid ajaloos spiraalina läbi tasandite ülespoole keereldes. Sisulisi sarnasusi oma kooliajaga märkan järjest sagedamini. Järjest sagedamini kaugenevad osad juhid tõelisusest ja investeerivad näilisusse. Seltsimeeste portreede ja lotendavate loosungite asemel on küll strateegiast, visioonidest & väärtustest pajatavad kodulehed ja heal juhul infostendid, aga sisulise poolega tegelemiseks napib sageli nii mõistust, oskusi, kogemusi kui ka tahet. Nii nagu nõukakoolis oli kergem plakat seinale kleepida kui kommunistlikku koolikolossi pisut helguse ja võrduse suunas sikutada nii on kohati ka tänapäeval. Väärtustest & visioonist vestva koduka teeb vilunud veebitreial mõnesaja euro eest mõne päevaga. Väärtuste juurutamine, säilitamine ja parendamine ning strateegia & visiooni järgimine on pigem kaizen – loogikat nõudvad pidevad ja kestvad protsessid.

Suur erinevus minu kooliajaga on õnneks see, et hea tahtmise ja julge ning selgepilgulise juhtimise all on võimalik väga palju ära teha. Mõttekaaslaste koondumine toimub pigem põhimõtete, tasemete, ideede ning väärtuste lõikes. Visionäärist juhti ümbritseb sihikindel ja haridust väärtustav õpetajaskond, keskpärasus sallib oma ümber vaid keskpärasust ja okastraadi & raudrusika ihalejad kogunevad getokoolidesse oma düstoopilisi haridusunelmaid teostama. Igal koolitüübil on oma lojaalne austajaskond olemas ja kuna koolivalikul on otsustav sõna lapsevanemal, siis põhjustabki koolitüübi teisenemine hariduspendelrännet. Teatav erialahuviliste süvakoolidesse koondumine on mõistetav aga kui arvestatav protsent koolipiirkonna peredest jalgade ning autoratastega hääletab võib põhjus olla ka kooli allakäigus või siis koolitüübi vastuvõetamatus teisenemises.

Loogikaviga, mida osad haridusasutused veel tänapäevalgi teevad, on õpilaste alahindamine. Tänasel päeval on võrdlusmaterjal netis paari sõrmeliigutuse kaugusel & rahvusvahelise ning Eesti-sisese kogemuse kõrvutamine on lastele jõukohane juba põhikooliski, gümnaasiumieast rääkimata. Mu tagasihoidlikust meelest alahindavad väärtusvõõpajad ja strateegiastagnandid sageli uue põlvkonna mõtlemis-, üldistus- ja järeldusvõimet. Tunnetuslik ebakõla tõelise ja näilise vahel on ka tänase päeva noortele selgelt märgatav. Süsteemi reaalse parandamise asemel võib isiklikus kõlakojas positiivse enesesisendusega alati tegeleda, pole aga mõistlik loota, et kõik kuulajad selle uskumiseks piisavalt lihtsameelsed ning võimutruud on.

Nii istuvad ka lähitulevikus tõelist näilisele eelistavad noored aktustel ja seiravad pistrikupilgul horisonti. Nende silmapiir ulatub aga tänapäevases maailmas juba seitsme maa ja mere taha. Pole mõtet oma silmakirjalikkusega neid eskapismi teele suunata, sest elukeskkond on Eestis tegelikult ju Euroopa keskmisest etem. Oleks kurb, kui ajud voolaks laia jõena piiri taha vaid lootuses oma lastele tõelisem ja sõbralikum koolipõlv tagada. Ehk võiks osad asjaosalised siiski oma seniseid vigu tunnistada, nutikamate õpilaste ja innukamate vanematega koolitalgud korraldada ning uuendused peatselt ellu viia.

Mu akna taga on tänagi lilled, heinamaa ja päikesepaiste. Tänud Oskar Lutsule seda sõnakombinatsiooni laenamast. Nüüd ongi aeg väikeseks metsakümbluseks, linnuliikide lauluviiside järgi määramise harjutuseks ja kuklase-ilmajaama väisamiseks. Õnne pole teatavasti vabaduseta, vabadust aga julguseta. Kõigile siirastele haridushuvilistele õnne, julgust, vabadust & vastupidamist. Kõigile lastele kõike eelnevat, aga ka lootust, silmasära ja isiklikku päikesepaistelist lillerohket heinamaad.