Carpe diem

Hommikust kohvi rüübates ja algava päeva tuhandet toimetust plaanides ei oota meist ju keegi, et just täna tuleb SEE KÕNE. Sõnum. Teade. Pärast seda pole miski enam endine ja tuhat toimetust võivad oodata.

Kulunud soovitus on elada tänases päevas ja kohelda oma lähedasi nagu oleks iga koosveedetav päev viimane. Tegelikult me ju ei tea ette ja homne hoolitseb iseenese eest. Selge on, et teade lähedase surmast on teatavas mõttes piir olnu ja tuleva vahel. Iga lapse sünd avab meie elus tuhandeid uksi. On selge, et surm need uksed sulgeb. Mis on tegemata, jääb tegemata. Mis jäi ütlemata, jääb ütlemata.

Ilmselgelt hoiavad tänapäeva meditsiini saavutused surma meie eludest kaugel ja nii puudub paljudel sisulise leina kogemus. On aga olukordi, mille ees meditsiin on võimetu. On mõttetuid õnnetusi, on haigusi. On olukordi, kus see teade on lähedastele leevenduseks, kuna tõmbab kannatustele piiri.

Elavad peavad aga oma homsetega hakkama saama. Oma ütlematajäämiste, oma leppimiste, oma kahetsuse, süütunde, viha, pettumuse ja veel hulga tunnetega, mille sasipuntrale sageli nimegi anda ei oska. On päikeselisi hetki, mil meenuvad parimad hetked lahkunuga. Siis on neid teisi, kus pisaratulva peita ei õnnestu. On neid, kus tulevik näib lootusetu. Siis on neid, kus mõistad, et lahkunugi oleks tahnud, et kurvastamise asemel oma elu sisukalt ja tähendusrikkalt elad.

Oluline on kõigist neist hetkedest õppida. Kaks aastakümmet tagasi tuli see kõne mu esmasündinu kohta. Mõned nädalad tagasi lahkus üks mu vanemaist. Paar päeva tagasi lõppes tuttava noormehe elu. Läbi isiklike kogemuste õpime toetama lahkunu lähedasi & mõistma tõsiasja, et elu on üürike ja habras.

Kasutatagu siis iga päeva sihipäraselt, hoitagu endid & lähedasi. Toetagem neidki, kes lähedase kaotanud ja mõistkem, et hää sõna raskes olukorras ei maksa midagi, kuid võib olla elumuutvalt väärt.

Nagu juba Horatius meile soovitas, carpe diem.