Essee vägagi roheline taaskasutus

Kaksteist aastat tagasi kirjutasin eetikast. Kindlasti võiks täna kirjutama asudes olla vähem radikaalne ja paatostki ohjeldada, aga olgu pealegi.

See esseehakatis on kohati ka täna adekvaatne ja mulle isiklikult väärtuspõhiselt oluline. Gümnaasiumiaegse kirjandusõpetaja ees vabandan interpunktsiooni-, süntaksi- ja grammatikavigade eest juba ette 😛

Siin siis essee ise:
/Esmakordselt avaldet Vabariigi Presidendi Mõttekoja, ajakirja Akadeemia ja Tartu Ülikooli eetikakeskuse poolt korraldatud esseevõistluse kogumikus 2007. aastal/

TAHAN ELADA EESTIS

Tahan elada Eestis,
kus me hooliksime meid ümbritsevast keskkonnast. Kus loodushoid väljenduks tegudes, mitte plaanides ja arengukavades. Kus meid ümbritsevat keskkonda vaadeldaks kui tervikut ning kaitse plaanimisel arvestataks kõiki võimalikke mõjureid. Tahaksin, et keskkonda mõjutavate otsuste tegemisel lähtutaks tervest talupojamõistusest, mis on eestlast läbi aegade iseloomustanud, mitte lühinägelikust saamahimust. Tahan, et meie maavarade kasutamisel lähtutaks tõsiasjast, et enamik neist on taastumatud või taastuvad väga pika aja jooksul ning et nende kaevandamine on seotud tervete piirkondade elamiskõlbmatuks muutmisega.
Soovin, et ka linnakeskkond oleks kujundet viisil, mis arvestaks lisaks arendajate huvidele ka elanike ja külaliste soove. Tahan, et linnas oleks ruumi ka haljasaladele, puudele ning murule, mitte ainult kipsist ja klaasist kuubikuile. Tahaksin, et iga linnakodanik, olgu siis noor või vana, saaks oma kooli, tööle ning mujalegi minna jala või jalgrattaga, ilma et see teekond milgi moel ohtlik või ebameeldiv oleks. Et ka linnalapsel oleks koht, kus oma lemmikuga ringi joosta ning kus väsinud vanemad pärast pikka tööpäeva tervisespordiga tegeleda saaksid.
Tahan, et iga ametnik tunnetaks vastutust, mida võim talle annab. Soovin, et inimesed kuulaksid hetkeks oma südamehäält enne järjekordse kolemaja plaani või alleetäie elujõus põlispuude raieloa kinnitamist. Ja et neil jätkuks sirgeseljalisust ja kindlameelsust mõttetustele ning vaid omakasust ajendet plaanidele vastu seista. Meie kõigi hüvanguks.
Milleks mulle see kõik?
Tahaksin, et mu lapsed saaksid lipata ürgmetsas piki metsasihti, hüpelda rannas kivilt kivile ja mängida vanalinna hoovides peitust. Justnagu mina ja mu sõbrad kunagi. Ja meie vanemad oma sõpradega.

Tahan elada Eestis,
kus sotsiaalne võrdsus oleks normiks, mitte erandiks. Kus väärtustataks inimest ning hinnataks tema valikuid. Tahan, et ükski vanainimene ega üksikvanem ei peaks end kehvikuna tundma ja soovin, et laste arvamust kuulataks ning austataks. Tahaksin, et inimese panust ühiskonnaliikmena väärtustataks ning et seda vaid raha mõõdupuuga ei mõõdetaks.
Soovin, et loomeinimesel oleks vabadus end teostada ja väljendada tõekspidamisi, mis vahel ka ühiskonna poolt hääkskiidetust pisut erineda võivad.
Unistan Eestist, kus inimestel jätkuks tolerantsi elada kõrvuti teiste rahvustega neid meie ühiskonda lõimides, mitte tõrjudes. Soovin, et inimesed, kes on valinud tavapärasest erineva elu- või peremudeli, ei peaks end seepärast alaväärtusliku ühiskonnaliikmena tundma. Tahan, et inimesi, kes elavad meie kõrval, aga täidavad omi rahvus- või usukombeid, ei pilgataks ning austataks nende õigust olla peavoolust erinev.
Tahaksin, et riigipoolne abi jõuaks vajajani ka juhul, kui ta ise on liiga nõrk või liiga uhke, et seda küsima minna. Soovin, et lisaks riigilt ja omavalitsuselt abi ootamisele aitaksime me ise enesest nõrgemaid nii sõna kui teoga. Hooliksime üksteisest ka vastutasu ootamata.
Milleks mulle see kõik?
Tahan, et kui ma ise või mu lapsed või vanemad peaksid aegade muutudes abiandjaist abivajajaiks osutuma, saaksid nad seda abi vähima võimaliku vaevaga. Et mulle olulised inimesed ei peaks elama pidevas mures homse kindlustamise ees ning seetõttu varakult läbi põlema.

Tahan elada Eestis,
kus läbi aegade on väärtustatud haridust. Kus just hariduse poolt antav konkurentsieelis oleks see, mis laseks meid tunda end suurtena vaimult. Kus andekate noorte vaimne võimekus ei jääks välja arendamata ja ühiskonna hüvanguks kasutamata vaid seetõttu, et nad liiga õrnas eas peavad hakkama perele leiba teenima. Unistan Eestist, kus ka algkoolis antaks lisaülesandeid terava vaimuga jõnglastele, et nad ei pettuks kogu koolihariduses enne, kui last tegelikult huvitavate aineteni jõutakse. Soovin, et reaal- ja loodusteaduste õppele pöörataks senisest suuremat tähelepanu ning lapsed saaksid käsutada kõiki moodsa tehnoloogia vahendeid meid ümbritseva maailma sügavuti uurimisel. Tahan, et häid õpetajaid tunnustataks, julgustataks ning edutataks. Et haridusilm oleks vabam bürokraatiast ning tegeldaks rohkem sisu kui vormiga.
Tahaksin, et tervisekasvatus, liikumisõpe ja ka huvitegevus oleks koondatud kooli. Soovin, et sotsiaalalpinistide taimelavana tuntud eliitkoolid mõistaksid oma vastutust Eesti eliidi harimisel. Pole ju mõtet tuimade faktide tampimisel seoseid seletamata ning konkurentsi rõhutamisel sünergia mõistet avamata. Soovin, et meeskonna- ja grupitöö oleks koolis tavapärane, selmet individualiste veelgi rohkem üksindusse suunata. Pideva võistlus- ja võitlusvaimu korral kaotame hiljem töö- ja teaduselus rahvaile, kelle kultuuris on koostööl tugevamad traditsioonid.
Tahan, et kerge füüsilise või vaimse puude või käitumishäirega laps saaks igakülgset nõu ja abi ning kooliharidust kodulähedases koolis. Sel on mitu hääd külge – ülekoormatud vanemad ei pea veetma tunde, et sõidutada last kaugesse erikooli, laps ise saab suhelda tervete eakaaslastega ja tunda end täisväärtusliku, kuigi veidi erinevana. Rääkimata koolikaaslastest, kes juba maast madalast õpiksid arvestama mitmekülgsusega meie ümber.
Soovin, et lugemine oleks au sees. Tahan, et kooliraamatukogu uksel ei ootaks last mitte kurjad kerberosed, vaid leebed juhendajad ning vaimuvara väljalaenajad. Lihtne on ju kasvatada põlvkonda, kes lugemist veidrike lisaväärtust mittetootvaks hobiks peab. Hoopis raskem on hiljem neile raamatupõlgureile lugemist taas meeldivaks ning miks mitte ka kasulikuks harjumuseks teha.
Soovin, et koolikius jääks minevikku. Viha erinevuste ja vaen erinejate vastu tuleb ju tihtipääle mittemõistmisest. Tahan, et õpetajail, vanemail õpilasil ja ka lapsevanemail jaguks meelekindlust ja sirgeselgsust igale koolikiusujuhtumile otsustavalt vahele astuda ja kiusajat korrale kutsuda. Eriti terava tähelepanu all võiksid olla vägivallajuhud, mis korduvad ja mille põhjustajaile tavalised korralekutsumise viisid on kui hane selga vesi. Kui lapsevanemail on kodutöö tegemata ning võsukesile piirid seadmata, ei peaks selle lahendamata mure veskikivi ainult haridusasutuse kaelas rippuma.
Milleks mulle see kõik?
Soovin, et mu lapsed ja lapselapsed saaksid parima võimaliku hariduse, tugeva aluspõhja, millele edasise elu käigus juba järjest iseseisvamana uusi teadmisi pääle koguda. Tahan, et nad saaksid õppida keskkonnas, mis soodustaks eriandekuse süviti arenemist ning samas tagaks mitmekülgse maailmapildi. Soovin, et nad mõistaksid meid ümbritsevat maailma nii füüsikaseadusi kui ka sotsiaalteadusi hinnates.

Tahan elada Eestis,
kus igapäevase leiva teenimine oleks korraldet õiglaselt. Eestis, kus ärikorralduse esimesel kursusel selgitatatks eetika mõistet, mitte keskendutaks MBO-skeemide tutvustamisele ja maksuseaduste paragrahvide väänamisele. Tahan, et ka äriilmas järgneks lubadusele tegu ja katteta lubaduste pikaajalist omakasu huvides jagamist pigem taunitaks kui tunnustataks. Soovin, et õigusriik toimiks moel, kus süütuse presumptsioon ja kuriteopreventsioon ei oleks vaid arusaamatud sõnad seaduse paragrahvides. Tahan, et ettevõtjad ja riigiametnikud tajuksid oma vastutust tööandjaina ning ei kasutaks oma võimu kurjasti. Tahaksin, et ettevõtluses tekkiva majandustegevuse tulemi jagunemine ühiskonnas oleks õiglasem ning et oleks tagatud eetiliselt toimiva ettevõtte jätkuv areng turul. Soovin, et ebaaus konkurents, varimajandus ja väljapressimine jääksid üha harvemaiks mõisteiks iseseisvuse taastanud vabariigi esimesse Metsiku Ida ajalõiku. Unistan, et kord on ka kauboikapitalism, semusobing ja libalubadus vaid mõisted algklassidele mõeldud majandusõpikus. Tahan, et ametiühingu nimetamine ei tooks eestlasele pääle sovetiaegseid hirmujudinaid, vaid et tegemist oleks tugeva ning arvestatava partneriga töötaja huvide eest seismisel.
Milleks mulle see kõik?
Tahan, et Eestis ei peaks pettasaanud uuesti ja uuesti tühjalt kohalt alustama ajal, kus petjad järjekordsete lihtsameelsetega uusi “ärisid” asutavad. Soovin, et mu lähedased ja järeltulijad ei peaks seisma tööst rakkus pihkudega ning vaatama, kuis keegi nende töövilju tuulde lennutab või maha prassib. Ja otse loomulikult tahan ma välistada olukorda, et nad ise “nii on ju kombeks” põhimõttel need lennutajad või prassijad oleksid.

Tahan elada Eestis,
Kus me tahame, suudame ja oleme igal ajahetkel valmis kaitsma oma iseseisvust, maad, vabadust ja inimesi. Kus kaitseväkke minek on au-, mitte häbiasi ning säält saadavad teadmised ja oskused annaksid piisava kindluse elus ettetuleva määramatusega julgelt silmitsi seista. Tahan, et meie-tunne, mis meid 1988. aastal öölaulupidudel ühendas, jätkuks ka neil ning järgnevail öil eostatud lastes. Soovin, et kui vajadus nõuab, oleks neile auasi rakendada isamaa ja emakeele kaitseks kõiki oma oskusi, teadmisi ja kogemusi. Tahaksin, et nad suudaksid seda niisama üksmeelselt väljendada, kui Balti ketis seisnud ja iseseisvusest alles unistanud vanemad. Soovin, et seeläbi oleks tagatud ka kaugelekolinud hõimlaste soov naasta siiski kõigi hirmude ning kuulduste kiuste Eestisse. Et me üheskoos usuksime paremate aegade tulekusse ja oskaksime hinnata iseseisvust, mis paraku kipub siinkasvanuile iseenesestmõistetavaks ja ajas igavikuliseks mõisteks jääma.
Milleks mulle see kõik?
Mul on olnud õnn sündida ja kasvada rahuajal. Aga ma olen kindel, et mu vanaisa targa ja alalhoidliku mehena kaalus pikalt, enne kui Vabadussõtta läks. Ju siis tema ja ta eakaaslased teadsid, milliste väärtuste nimel võitlevad. Leian, et ka neid väärtusi lõpuni mõistmata ei tohiks me neid peenrahaks vahetada. Ja ma tahan, et ka minu lastest kasvaksid riiigitruud ja kindlameelsed kodanikud, kes me omariiklust hindaksid ja vajadusel kaitsta suudaksid.

Tahan elada Eestis,
kus alati ja kõikjal saaksin rääkida emakeeles. Kus ka lõimunud kodanikud, kelle kodukeeleks on olnud mõni teine keel, tunneksid eneses piisavalt tahet omandada see mitte just kerge, aga ääretult kaunis soome-ugri keel.
Soovin, et selle keele õpetamine oleks tehtud lihtsaks, haaravaks ja ajakohaseks. Tahaksin enam näha segarühmi lasteaias, et erinevast rahvusest lapsed suudaksid teineteisega vestlust arendada. Tahan, et muukeelse meedia ja interneti ajastul ei muutuks teismeliste sõnavara ning lauseehitus võõrapäraseks.
Võõrkeeles võib ju suhelda ja see on igati tervitatav, kuid inimest, kel emakeeleski mõtete väljendamisega raskusi, ei aita ka mitme rahvusvahelise suhtluskeele omandamine.
Tahaksin, et eesti keel oleks jätkuvalt täienev ning arenev, elav keel, milles saaksid omavahel suhelda nii teadlased kui ka teismelised. Et keeleloome ei jääks unarusse ning et nii emakeelne släng kui ka erialasõnavara oleks olemas ja kasutuses.
Soovin, et eestlased, kes on viimaseil aastail parema elu otsinguil läinud võõrsile, vestleksid oma lastega ka eesti keeles. Seeläbi tagaksid nad oma järglastele võimaluse naasta isade maale ja olla siin juba peagi võrdne suhtlus- või äripartner, mitte umbkeelne võõras.
Arvestades meie geograafilist asendit, soovin ka, et unarusse ei jääks soome, rootsi, vene ja läti keele õpe. Naabritega on lihtsam suhelda, nende juures reisida, töötada või ka elada, kui keeleoskus käes.

Tahan elada Eestis,
kus kõigil selle elanikel oleks eelkõige õigus tervisele. Ükski eelpoolkirjeldet soovidest, tahtmistest ning unistusist pole minu jaoks nii oluline, kui see. Elu ega tervist teatavasti raha eest ei osta. Milleks meile üüratu majanduskasv, kui selle hinnaks on läbikulunud inimesed? Milleks ravida välismaalt raske raha eest ostetud ravimitega tõbesid, mida oleks õige tervisekäitumise juures võimalik ennetada? Tahan, et Eestis oleks kõigil õigus häädes tingimustes sündida, elu jooksul vajaduse tekkides kiiret ja asjakohast ravi saada ning ka oma elupäevad väärikalt lõpule saata. Soovin, et ühiskonnas algatataks laiapõhjalisem arutelu eutanaasia, abordi, elundidoonorluse ja lastesaamisega seotud teemadel. Tahaksin, et kedagi ei mõistetaks hukka, kui ta oma või lähedaste inimeste vaevad lõpetada lubab. Soovin, et meedikud tunnetaksid vastutust, mida Hippokratese vande andmine neile pannud on. Teisalt aga sooviksin, et ühiskond mõistaks tõsiasja, et sõltumata meditsiini edusammudest võivad mõned seisundid, tõved ja õnnetused kaasa tuua letaalseid tagajärgi. Ning et neid tagajärgi on kergem ennetada kui hiljem kurva faktiga silmitsi seista.

Milleks mulle see kõik?
Tahan olla kindel, et mu lähedased, sõbrad ja ma ise saaks vajadusel hääd arstiabi. Et me saaksime väärikalt vananeda ja leevendust selle paratamatusega kaasnevaile vaevusile. Sooviks kindlust, et saan surra kõrges vanuses loomulikku surma oma pere ja lähedaste seltsis, nagu enamik mu esivanemaid. Ja unistan, et kui ühiskond liigub suunas, mida olen eelpool kirjeldanud, jätkub mul julgust, tahet ja tervist sünnitada lisaks kolmele juba sündinud eestlasele ka järgmised kolm. Ning neistki eestlased kasvatada – haritud, eetlilised ja ennekõike õnnelikud inimesed. Tean, et minusuguseid noori inimesi, kes unistavad paremast Eestist, ei olegi nii vähe. Ja usun, et üheskoos, ühel nõul ja jõul õnnestub meil kui mitte just maailma muuta, siis vähemalt teha Eestist paik, kus me lastel oleks hää.

TAHAN ELADA EESTIS.