Küündimatusest & pealiskaudsusest

Keerulisestest nähtustest vaikimine neid nähtusi olematuks ei muuda. Hea näide sellest on käimasolev kliimadebatt, mis inimkonna mõtleva osa kenasti mõttetust eraldab. Mitte sellest aga ei tule täna jutt.

Tänane on taas üks paljudest haridusteemalistest postitustest.

Olen alati olnud kaasava hariduse ning ühtluskooli poolt. Mida rohkem aga koolieluga kokku puutun, seda enam näen, et andeka lapse arengut selline süsteem ei toeta. Miks?

Kooli jõuab järjest enam haridusliku erivajadusega lapsi. Kahjuks on kihistumine suur ka koolieelse ettevalmistuse ja koduse elementaarse kasvatuse osas. Tänapäevases klassiruumis võib kohata lapsi, kes pole hariduse omandamiste eeltingimuseks olevast käitumisest kuulnudki või ei pea sellist käitumist vajalikuks. Tavalapsele saab õpetaja sõbralikkuse, nõudlikkuse, järjekindluse ning pedagoogiliste kavaluste abil õppimiseks vajalikud sotsiaalsed oskused ning käitumisreeglid selgeks teha. Need õnnetud aga, kel kodune tugi puudub või kes mõistlikku käitumist ei omanda, eraldatakse suuremas koolis varem või hiljem klassikaaslastest, et nad õpet ega kaaslasi ei häiriks. Kannatajaks jäävad siinkohal laps ja tema haridus.

Siinkohal tahangi rääkida oma postituse esimesest märksõnast – küündimatusest. Lastele ei saa ju tegelikult midagi ette heita, kuna nemad on kombinatsioon oma vanemate geneetilistest pagasist & keskkonna mõjust. Paraku on koolidesse jõudmas esimene põlvkond lumehelbekestest “õpetajaid”, kellel puuduvad laste arengu toetamiseks nii teadmised, oskused kui ka isiksuseomadused. Osa neist on justnagu teflonkattega – haridussüsteemist läbi libisenud, aga külge jäänud pole praktiliselt midagi. Osad aga on nõnda labiilsed, et iga põngerja pättuse pääle kapi taha nutma jooksevad või näost punaselapiliseks lähevad ja laste pääle karjuma kukuvad. Halvimal juhul on tegemist kombinatsiooniga nigelatest teadmistest, puudulikest pedagoogilistest oskustest ning nõrgavõitu närvikavast.

Siit poolretoorilised küsimused:

1. kuidas saab laste arengut toetada inimene, kes iseennastki toetada ei suuda?
2. Kuidas juhib lapsi (või kooli) isik, kellele enesejuhtiminegi keeruline on?
3. Mis saab sellises koolis heade vaimsete võimete ja korraliku koduse kasvatusega lapsest, kes siiralt targemaks saada sooviks?

Oma paarikümneaastasest majandusarvestusealasest töökogemusest mäletan, et kõige küündimatumad arveametnikud varjasid end sageli keerulise erialase sõnavara taha. Erialase slängiga pikitud kõnepruuk pidi justnagu kõrvaltvaatajale selgeks tegema, et tegemist on niivõrd kõrge & eksklusiivse kunstiga, et selle valdaja oskusi kuidagi kahtluse alla seada ei saa. Oma üllatuseks näen seda nähtust ka koolis. Sageli varjavad pedagoogilise hariduseta “õpetajad” oma küündimatust erialaterminitega pikitud lalina taha. Kui neilt aga laste nigelate õppetulemuste aru pärida, siis on loomulikult süüdi kõik neli aastaaega ja rahvuslik süvariik 😛

Siinkohal ei taha ma liiga teha inimestele, kel on olemas tõeline pedagoogiline talent, aga puudub paber. Eks me kõik tea neid reeglina juba kogenud lapsevanemaid, kes laste käekäigust siiralt hoolivad, kellele lapsed end kõikjal külge kleebivad ning kelle endi lapsedki reeglina akadeemiliselt edukad ning mõistliku käitumisega on. Jutt ei käi neist. Jutt käib tibihelbekestest, kes on tulnud kooli õpetajat mängima, aga reaalses ettevõtluskeskkonnas ja turumajanduse tingimustes ettevõttes nädalatki vastu ei peaks.

Siinkohal jõuangi pealkirja teise märksõna manu. Pealiskaudsus on justkui tänapäeva katk. On inimesi, kes ei suudagi piisaval määral süveneda ega keskenduda märkamaks last ja tema vajadusi. Paljudel egotsentrikuil keerleb maailm nende endi ümber – mina-mina-mina, laste taustal, õpetajana, koolitustel & konverentsidel. Tähtis on oma tillukese ego pidev nuumamine ja teistelt tunnustuse otsimine, õpilastele pakutav on teisene ja vaid välisele suunatud. On suur õnnetus, kui sinu last õpetab pealiskaudne inimene – laps õpib reeglina eeskujust ning taipab paraku alles gümnaasiumis või ülikoolis, et süvenemisvõimeta on talle järgmised haridusastmed praktiliselt suletud. Kahjuks toetab selliseid õpetajaid ka praegune haridussüsteem – sageli on olulisimaks oskuseks juhtkonnale pugemine, sest õppekvaliteedi mõõdikud praktiliselt puuduvad ning “õpetajad on ju niigi alamakstud ning neist on igal pool puudus” 🙂

Heade ainealaste oskuste, pedagoogilise võimekuse, lapsesõbraliku ning innovaatilise lähenemisega õpetajaist võib olla tõesti põud. Nende esmane motivatsioon ei ole aga sageli mitte palk vaid mõnus töökeskkond ja võimalus laste arengut toetada. Kooli juhtkond määrab, kas suudetakse leida talente, kelle õpetamisviisidest lastele ka reaalset kasu oleks või täidetakse õpetajakohad täditütrepoliitika abil nigela hariduse, viletsate oskuste ja edukasse kooli sobimatute isiksuseomadustega helbekestega.

Kuidas saaks siis lapsevanem oma lapse hariduse osas terasid sõkaldest eristada? Üks soovitustest olekski lihtsalt last aktiivselt kuulata. Mis toimub tunnis? Kas seal on põnev? Kas tunnis on rahulik ja sõbralik töökeskkond või lärm ning kaos? Äärmiselt oluline on ka mõõdetavus – enamik alg- ja põhikooliealiste laste vanemaist suudavad jälgida oma laste õppetulemusi ajas. Kui aasta-paar võõrkeelt õppinud laps ei suuda lihtsamaidki lauseid moodustada ning tal praktiliselt puudub sõnavara, pole asi lapses vaid viletsas õpetajas. Kui normintellektiga laps ei suuda teises klassis kahekümne piires arvutada või läbivate vigadeta kirjutada, on probleem vales õppemetoodikas ja rakendamata jäetud õpiabis. Lapsevanem ei pea õhtul perega veedetava aja arvelt õpetaja küündimatust ning pealiskaudsust kompenseerima. Lapselgi on ju omad õigused – õigus kvaliteetsele haridusele, õigus puhke- ja mänguajale, õigus olla ära kuulatud. Küsige siis lapselt, keda ta omale õpetajaks tahab. Võite üllatuda 🙂

Kokkuvõtteks tulebki tõdeda, et iga lapse arengu toetamiseks tema võimete maksimumini on oluline osa just lapsevanema eelistustel ja valikutel. Hää on, kui neid valikuid suudetaks teha lapse huvidest lähtuvalt ning reaalsete tulemuste, mitte sõnavahu ning näilisuse järgi. Eriti oluline on see lapse puhul, kel on võimeid enamaks, kui vaid “Rannamaja” vaatamiseks, küünte lakkimiseks ning semudega härgamiseks. Iga alg- ning põhikooliastmes küündimatusele & pealiskaudsusele kaotatud aasta lapse hariduses on jäädavalt kadunud ning ahendab lapse võimalusi tema tulevasel haridusteel drastiliselt.

Toetagem siis oma lapsi nende arengus.

Soovin kõigile selles osas vähem küündimatust & pealiskaudsust ning rohkem tarku valikuid.