Meestest & sõnadest

“Meest sõnast, härga sarvest” öeldi ennemuiste. Ilmselt oli vanas külaühiskonnas sõnapidamine au sees ja igamehe lubaduse kaal täpselt teada. Huvitaval kombel said meie esivanemad oma elud elatud ilma selleta, et osapooled iga lubaduse kohta kilomeetripikkuse lepingu sõlmima oleksid pidanud. Kui keegi järjepidavalt lubadused täitmata jättis, kehtis tema kohta peagi teine, juba täpsem vanasõna- mees ei olegi mees, kes mehe sõna ei pea.

Mõni aasta tagasi andsin enesele uusaastalubaduste jagamise käigus seni viimase lubaduse – luban vähem & teen rohkem. Siiani on selle täitmine väikeste tagasilöökidega päris hästi õnnestunud. Kogu lubadusarvestusega (promise accounting) tegelemise käigus olen hakanud paremini märkama inimesi, kelle sõna reeglina peab. Ja eks neid teisi ka. Neid, kes arvavad, et mees annab sõna, mees võtab sõna. Tegelikult pragaks soovolinik minuga praegu ilmselt üksjagu, sest naistest ma ju hetkel ei räägi. Palun siis võtta jäme must (või roosa) marker ja lisada iga “mehe” taha sõna “ja/või naine” 😛

Tagasi tulles esimese lõigu lõpu vanasõna juurde- kuidas siis kutsuda meest, kes sõnamurdlikkuse tõttu enam mehe nime kanda ei tohiks? Vanasti kutsuti meeste hulka mittekuuluvaid isendeid põlastavalt eitedeks, aga see pole mu meelest sobilik. Teame ju kõik vingeid eitesid, kelle najal kogu kogukond püsinud on, kui mehed merre või sõtta jäid. Uue aja termin “lödipüks” on vist tähendusele lähemal, samuti inglise keelest ülevõetud “luuser”.  Nii et lödipükstest luuserid, kes paragrahvide taha pugedes loodavad, et valijaskonda on tabanud kollektiivne mälukaotus ja nende lubaduste murdmine neile järgmistel valimistel isiklikke tagajärgi kaasa ei too, think again 😛

Eriti kurb on, kui lödipüksid on oma lödised püksid vabatahtlikult mõne piiratud ja õela naisterahva jalga loovutanud, kes siis nukujuhina vaest mehikest suunab. Eks osad mehed ongi harjunud naiste sõna kuulama – üksikemade suurt osakaalu ühiskonnas vaadates on ju olude sunnil tulnud kuidagi toime tulla. Koolis naisõpetajate käe all sirgunud poisid on viimaks mutikraatiaga nii harjunud, et taotlevad ka täiskasvanuina ümbritsevate tädikeste toetust. Meesõpetajate puudus koolides on eraldi teema, mis sageli samuti koolikeskkonnas leiduvast ussitamisest tõukub, see aga pole tänase postituse teema. Samuti ei kuulu tänase posti alla kultusfilmist “Siin me oleme” tuttav peremudel, kus John oma Kohviveski ümber kikivarvul käib.

Tavamajanduses & lepinguis tabab sõnamurdlikku osapoolt sageli lühema või pikema ajavahemiku jooksul tema enese sõnasöömise tagajärg – usalduskrediit pole lõputu & Eesti on õnneks väike. Kurb on olukord aga hariduses ja valitsemises – sageli õnnestub seal “rahvalt saadud” mandaadiga vehkides teha lastele ja muile nõrgematele osapooltele korvamatut kurja. On kohti, kus mõni partei või valimisliit lubab valimiste käigus pudrumägesid & piimajõgesid ise küüniliselt teades, et võimu juures olles puudub lubadustel kate sootuks. Selline käitumine näitab minu meelest igasuguse vastutunde puudumist tulevase põlvkonna ning selle hariduse ees. Olukorras, kus tegemist on suhteliselt marginaalsete arvudega KOV eelarves, teesklevad lödipüksid sageli usinat paragrahvide järgimist unustades Põhiseaduse, Lastekaitseseaduse ja muud nende valdkonda reguleerivad aktid üleüldse. Seadus ei keela enamikku tegevustest, mille tulemuseks on laste arengu ja hariduse toetamine. Kui seadust hoolega lugeda ja selle mõttest aru saada, on asjad tegelikult lihtsad. Võibolla on funktsionaalse lugemise oskus juba keskealiste otsustajateni jõudnud? Seda enam on ju oluline hariduse toetamine, et järgnevad põlvkonnad teksti sisulisest mõttest aru saaksid. Lolle ja ahneid on alati kergem juhtida, kui tarku ja kriitiliselt mõelda suutvaid inimesi.

Üldiselt on siinkohal tegemist pigem nostalgiamaigulise postitusega – minevikuigatsusega ajast, kus laevad olid puust, mehed rauast ja sõna peeti, kasvõi jalg alt ära. Pole enam need ajad. Praegu on lips see, kes kõik kaaslased üle laseb ja (euro)raha rehepapina oma urgu lohistab. Vanakooli isaseid isendeid aga näidatakse meile muuseumi klaaskapis sildiga “viimane sõnapidaja mees”. Olgu siis nõnda.