Lapsekesksusest & lahenduspõhisusest

Olen viimasel ajal tihedamalt haridusvaldkonnaga kokku puutunud. Palju on selles rõõmustavat – näiteks lapsed on tänapäeval sageli avatumad ja nutikamad kui minu kooliajal. Hulganisti on paraku segadusseajavat prioriteetide puudumist, tööteesklust ja üldist laialivalguvust.

Õpingute ajast mäletan lapsekeskset lähenemist, mida praegune lastekaitse vähemalt sõnades oluliseks peab. Hariduses on seda kohati veel vähevõitu. Seni, kuni täiskasvanud erinevail põhjustel kilomeetrikõrgusi dokumendivirnu toodavad, jääb laps oma huvide, soovide ja vajadustega sageli selle paberist Hiina müüri varju. Vahel väidetakse, et kogu see bürokraatia olevat vajalik koolide kaitseks lapsevanemate eest – samas näib mulle mõttetu toota hunnikuis paberipahna vaid eesmärgiga see pahurale vanemale lõugade vahele suruda 😛

Siinkohal peame rääkima ka majandusest tuttavast loobumiskulu mõistest. Sel ajal, kui haridustöötaja (reeglina õpetaja või tugispetsialist) neid kaheldava vajalikkusega dokumente toodab, ta ju reaalselt laste õpetamise ja juhendamisega tegeleda ei saa. Kui nüüd pool pedagoogi auru kulub paberitööle, siis pole ime, kui tulemuseks on tülpinud ja läbipõlenud õpetaja klassi ees. Lastel sellise kodaniku poolt pakutavast õppest palju tolku pole ning siis tuleb taas hakata enesekaitseks paberimägesid tootma… geniaalne iseend taastootev süsteem 🙂

Paljud lapsed õpivad tänapäeval pigem visuaalselt ja hoopis teistest kanalitest, kui üheksateistkümnenda sajandi klassiruumist pärit “kuula õpetajat & kirjuta krihvliga tahvlile” viisil. Miks mitte pakkudagi neile seda võimalust? Digindus tungib nagunii kooli, aga sisuloome on veel lapsekingades. Lisaks on selge, et vähemalt esimeses kooliastmes peakski laps näiteks puuliike ikka õuesõppes õppima, mitte klassiruumis töövihikut täites. Muru on aga teatavasti märg ja mõni pedagoog peab kontsakinga-suka kombot olulisemaks, kui lapse soovi õues õppida. Jällegi, kes seisaks lapse eest ning tema huvide kaitsel?

Siit jõuangi tasulise huvihariduse vaikse kooliimbumise juurde. Vanemad tunnevad sageli, et koolitunni jooksul pakutav on lastele kas ebapiisav, igav või kehval juhul mõlemat korraga. Loomulikult tahab ika mõtlev vanem oma lapsele parimat. Ja ennäe, justnagu meditsiiniski võtab eriarst tasulises vastuvõtus mureliku patsiendi lahkelt naeratades (ja vahel samas kabinetiski vastu), tuleb tore huviring kooli kellad-viled kaasas & valmidus lapsi lõbustada laes. Üldharidus on meil aga teatavasti tasuta ning mida peaksid sellisest ringindusest arvama need lapsed, kelle vanemate rahakott lisatasu maksta ei võimalda? Selline nähtus võib kaasa tuua edasist hariduslikku kihistumist. Rääkimata faktist, et ka süvaõpe ning andekatöö peaks olema igapäevase koolielu osa, mitte vanema rahakotist finantseeritav eralõbu. Kui me aga haridussüsteemi vaesusele viidates pisitasa tasulise põhihariduse poole liigume, võib lapsevanemal lõpuks tekkida õigustatud küsimus, et milleks siis makse maksta? Tõepoolest, milleks?

Me kõik teame inimesi, kellel on olemas probleem igale lahendusele :D. Lahenduspõhisusest on minu hinnangul vajaka ka koolielus. Vähesed, kes teavad lahendusi ja suudavad teha tegusid peavad sageli pigem veetma tulutut aega igat masti jutupidudel (vabandust, koosolekutel, ümarlaudadel, seminaridel, mõttetalgutel ja muil peene nimega üritustel) ning oma kurvastuseks tõdema, et asjadest rääkimine neid asju ei lahenda. Vahel näib mulle tõesti, et koolisüsteem on mingi tohutu Titanic, mis liigub oma vääramatul kursil teadagi kuhu. Kindlasti on ka rõõmustavaid algatusi – siin-seal on ärksaid inimesi & uusi, uuenduslikke koole, aga üldpilt on eriti lahenduskeskse erasektoriga võrreldes võrdlemisi kurb.

Targad & tegusad inimesed on tootnud vägagi toredaid visioonidokumente, üks asjalikemaist näiteks siin:
https://www.hm.ee/sites/default/files/tark_ja_tegus_kokkuvote_eestik_a4_veebi.pdf

Minu mure selliste dokumentidega ongi pigem see, et sel ajal, kui Eesti ühes otsas panevad targad & tegusad kokku selliseid visioone on tegelik elu riigis sageli erinevail põhjustel hoopis teistlaadne. Sageli lähevad otsustajate & vastutajate sõnad ning teod teineteisest kõvasti lahku. Siinkohal olekski kasu lapsekesksest lähenemisest – kui mingi tegevus on laste huvides, siis seda tehtagu. Kui see on vajalik lapse rakendamiseks pearahakandjana, KOV või mõne kolmanda osapoole huvides, siis kaalutagu enne tõsiselt ning analüüsitagu, kas tehtav lapse huvidega ehk vastuollu ei lähe. Lahenduspõhisest lähenemisest on aga kasu juhtudel, kus pikem kummivenitamine lastele ja nende haridusele tervikuna kahjulik on. Siinkohal võiks näiteiks tuua koolivõrgu ümberkorraldamise, kaasava hariduse kitsaskohad, probleemid nii teadmistelt kui ka isiksuseomadustelt sobivate õpetajate leidmisega etc.

Kokkuvõttes lähtutagu hariduselu puudutavais otsustes alati laste huvidest & vajadustest ja tegeletagu probleemidega lahenduspõhiselt. Tihti on keeruliste probleemide lahendused üllatavalt lihtsad, eriti kui pisutki rehkendada & laste tegelikest huvidest lähtuda. Muudatuste tegemiseks on aga vaja julgust ning pealehakkamist. Seda kõigile lähiajaks soovingi 🙂