Sõnadest ja tegudest

Vestlesin hiljaaegu ühe pikaajalise kliendiga tööjutu vahele ka muust elust ja valikuist, mis peagi teha tuleb. Inimesena, kes alati asjakohast nõu anda oskab, juhtis ta mu tähelepanu tõsiasjale, et visionääre on meil murdu, tegijaid napib. Siis jõudiski mulle kohale, mis mind viimaste aastate jooksul sageli häirinud on.

“Suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi” ütles vanarahvas nende kohta, kes jutuajamist tegevusele eelistasid. Mu meelest on see ütelus tänapäeval kahetsusväärsel kombel unarusse jäänud. Igat sorti arvajaid, visionääre, arendajaid, koolitajaid, juhte ja muid isehakanud õpetlasi on terve ilm täis. Sageli korraldavad nad oma jutupidusid, kus teineteisele takka kiites end tähtsana tunda võib. Vahel võib neis arvamustes ja visioonides ka tõtt ning tähelepanuväärset olla. Kahjuks on sageli selliste jutupidude reaalseks tulemuseks vaid soe õhk, mis koos sõnadega visionääride suust ilma kütma siirdub 😛

“Tehtagu!” näib mulle sageli nende ürituste koondnimetus olevat. Kes, kus, kas & miks üldse tegema peaks, jääb paraku hämaraks. Tihti meenutavad need sõnasepad mulle Durrelli geniaalsest “Minu pere ja muud loomad”- raamatust pärit vanemat venda Larryt, kes samuti alati näis teadvat, kuis elu peaks käima ning kes mida tegema. Sage on veel olukord, kus kui keegi reaalselt midagi teebki kleebivad nood arvamusjuhid hiljem end võidule külge seletades, kuis ilma nende suurepärase visioonita kogu üritus Titanicuna põhja läinuks. Kui tulemus aga nigel või suisa olematu on, siis nojah… võidul on teatavasti sada isa, aga kaotus on orb.

Kunagine suur & värvikas eeskuju Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas veedetud päevilt, Haldma, selgitas seost eesmärgi ja tegude vahel väga kujundlikult. “Ütleme, et te tahtsite tulla Tallinnast Tartusse”, kõmistas ta üle peojärgset väsimust väljamagavate ettevõtjate peade oma kõuehäälel. “See oli eesmärk. Nüüd tuleb paika seada tegevused, eesmärk jagada alameesmärkideks. Kui mul on vaja näiteks kahe ja poole tunni pärast olla Tartus, pean ma Mäos olema kell X, Adaveres kell Y ja nii edasi.”

Juttu jagus tol andekal kodanikul veel kauemaks, aga ka kõige puupäisem tudeng mõistis lõpuks, milline on seos eesmärgi ja selle eesmärgi realiseerimisks elluviidavate tegevuste vahel. Et oluline on mõõdetavus, vastutuspõhisus jne. jne. Oluline õppetund oli & ka esitlus jättis sügava mulje. Tallinna Ülikoolis paraku sellist kujundlikku keelt kasutada ei lubatud. Kahju. Keel vaesub, kui paaniliselt vaid akadeemilisust taga ajada ning kõlakojaväliste inimestega suhtlus muutub raskeks, kuna kõigile ei pruugi erialase slängiga pikitud mulin köitvana tunduda. Hää küll, ei siinkohal hakka vaese TLÜ kallal norima, nad on nagunii juba meie toreda asepeaministri turmtule all 😀

Teod on tegelikult need, mis loevad. Iga tegija peab muidugi arvestama kümne kriitikuga, kes kõik teavad paremini, kuidas olnuks õige ja mida pidanuks tegema. Kui neile aga tegutsemise võimalust pakkuda, siis on õhk nende olemasolust hämmastavalt puhas 🙂 Osad arvustajad näivad arvavat, et kui tegija just kõiki maailmas tehtud tegusid enne kaardistanud, analüüsinud, oma tegevuse aluseks võtnud ja korrektselt viidanud pole, siis on ka tolle tegevus mõttetu. Kahe silma vahele näib neil jäävat sellise tegevuse ajamahukus – niikaua, kui tegija end kogu maailma ajalooga kurssi viib, kängub parendamist vajav valdkond edasi.

Mõistlik ongi siinkohal ehk mitte perfektsionismi kalduda, vaid levinud 80/20 põhimõtet kasutada. Kui parendatav ikka pärast tegusid 80% osas korralik ja eesmärgile vastav on, siis 20% kallal vingujad käärigu lahkesti käised üles ning asugu ise eeskuju näitama. Julgust ja tegutsemistahet on vaja. Vähem vingumis (vabandust, arvamus-)festivale ja rohkem reaalseid tegusid. Loomulikult on mõttevahetused, ajurünnakud, kogemuste jagamine jms. üritused olulised. Oluisemad veel on aga neile järgnevad teod.

Siinkohal ongi ehk sobilik vanasõnaga lõpetada.

Kus viga näed laita, seal tule ja aita.