Käitumisest & vihastamisest

Presidendi intervjuud Foreign Policyle on nüüd meedias nii- ja teistpidi kajastatud, analüüsitud & kritiseeritud. Alati on mõistlik siinkohal algallikat lugeda, link ise on siin: https://foreignpolicy.com/2019/07/18/estonia-battles-its-elected-racists/ 

Benjamin Bathke asjakohased & teravad küsimused iseloomustavad tõelist kvaliteetajakirjandust – sellist, mida lugedes on võimalik intervjueeritava tõelistest seisukohtadest aimu saada. Loomulikult jääb ingliskeelse intervjuu puhul alati õhku tõlkimisküsimus, kuid keeleoskajaid on meil murdu ning kogu artiklit lugedes ei tohiks jääda kahtlustki, mida öeldi & milleks. Seetõttu on sõnaväänajate katsed intervjueeritavale mingeid ütlemata sõnu suhu seada ehk siis väärtõlgetega esineda võrdlemisi mannetud.

Küsimus:
EKRE politicians have made, among other things, misogynistic, anti-Semitic, homophobic, and racist comments, including, “If you’re black, go back.” How concerned are you about their behavior and them being in government?/ EKRE poliitikud on muuhulgas esinenud misogüünsete, antisemiitlike, homofoobsete ja rassistlike kommentaaridega, sealhulgas “kui on must, näita ust”. Mil määral olete teie mures nende käitumise ja valitsusesoleku pärast? (siin püüan vaba tõlkega mõtet edasi anda).

Vastus:  I hate them for their behavior, and I apologize for the image this might give. Decent people do not behave themselves this way. […]/Mind vihastab nende käitumine ja ma vabandan selle eest, millise kuvandi see jätta võib. Sündsad inimesed nii ei käitu. 

Edasi räägib president, et ta peab nüüd selgitama nende rumaluste tausta ning et ta kahtleb, et selliste asjade ütlejad isegi oma sõnu usuvad. Ta toob välja ka arvud, mille kohaselt on EKRE osaks vaid kolmandik 56-liikmelisest koalitsioonist ning vaatamata kõigele on parlamendis siiski liberaalne enamus. Seejärel vastab ta küsimusele, millised võivad olla põhjused, miks osad inimesed tunnevad vajadust EKRE poolt hääletada, aga selle jätaksin juba igaühele enesele põnevaks lugemiseks 🙂

Nimetatud partei juhtfiguuride reaktsioon on olnud oodatult raevukas ning labasevõitu. On selge, et oma elektoraadi hoidmiseks peavad nad kõnelema oma valijate (arvatavas) keeles. Ei hakkaks siinkohal rumalusi & raevu reprodutseerima, eks igaüks ise leiab ilmavõrgust vastavad artiklid, kui huvi jagub.

Minu huvi siinses teemas on eelkõige emotsioonide väljendamise lubatavus. Osad arvajad on nimelt presidendile pahaks pannud seda, et ta oma väljaütlemistes piisavalt diplomaatiline olnud pole. Selliste arvajate ideaaliks näib olevat meie peaminister, kellel näib isiklik arvamus üldse puuduvat ja kes suudab igale küsimusele nii ümara & süldise vastuse anda, et sellest midagi välja lugeda ei saa.

Minu tagasihoidlik arvamus vihastamise lubatavusest lähtub meie kultuuriruumis levinud pühakirja kirjakohast Efeslastele 4:26, kus on öeldud “Kui te vihastute, siis ärge tehke pattu. Ärgu päike loojugu sellal, kui te alles vihased olete”. Seega, vihastumine on lubatav. Ilmselgete rumaluste või ühiskonda otseselt lõhestava & kahjustava käitumise peale tohib seega vihastuda küll. Kui kelleltki küsitakse tema isiklikku arvamust, siis võib seda ka väljendada, nagu antud juhul ju tehtud ongi (vt. ka “sõna on vaba”).

Kogu selle väljendusvabaduse lubatavuse-keelatuse teljel pakub mulle enim pinget kahepalgelisuse jälgimine. Ühelt poolt lubavad valitsuserakonna liikmed (sealhulgas ministrid) enesele keelekasutust, mille eest juba põhikoolilapski õpetajalt märkuse saada võiks. Teisalt nõuavad nad aga valjuhäälselt, et neist kõneldes kasutatagu aga maailma kõige lugupidavamat, vaoshoitumat & diplomaatilisemat kõnepruuki. Kodanikud oleks justkui jalkaplatsile korvpalli mängima tulnud ja siis pahurdavad, et neil palli käest võtta ja neid pingile istuma saata tahetakse. Kui komberuumis on käitumisreeglid, olgu need ühised kõigile, neid järgitagu & neist peetagu kinni. Paratamatult meenub mulle siinkohal ka äsjane kaitsekogemus, kus vastajat pidevalt katkestav, valjult ohkiv, ründava kõnepruugiga ja silmi pööritav kodanik hiljem hoopis vastajat ülbuses süüdistas. Eks me ju kõik mingil määral oma omadusi & käitumist teistele projitseeri, aga teiste silmas asuva pinnu kallal nokkimine ei eemalda palki me eneste silmast kohe kindlasti 🙂

Mul on suhteliselt ükskõik, kuidas nn. rahvuskonservatiivid end ülal peavad, mida suust välja ajavad ja millist avalikku käitumist vastuvõetavaks arvavad. Kui evolutsioon pole selliselt käituvate isendite esivanemaid inimkonna hulgast välja rookinud, on nad kahtlemata elurikkuse seisukohalt olulised. Niipea aga, kui nad üleoleva rumaluse normaliseerimise ja vägivalla õhutamisega kuidagi minu lähipiiri riivama peaks, ei kavatse ma küll oma seisukohta omale hoida. Mitte, et see kellelegi korda läheks, oh ei. Aga mõttekaaslastel on ehk lohutav teada, et reaalsus pole veel pöördumatult muutunud ning et nad pole oma väärtuste & tõekspidamistega päris üksi. Ajaloost on teada hulgaliselt näiteid, kus verbaalsele vägivallale teatava ühiskonnagrupi suhtes järgnes juba füüsiline. Selle vaikivat pealtvaatamist pean peaaegu niisama ohtlikuks kui vägivallatsemist ennast.

Teema otsi kokku võttes saan vaid öelda, et kuigi olen diplomaatia andunud austaja ning Jan Kausi leebuskõne suurimaid fänne, siis on olukordi & inimesi, mille puhul eeltoodutest ei piisa. Südamelähedases teemas on jätkuvalt lubatud olla kirglik. Lokkava rumaluse osas reljeefselt väljenduda ei ole patt, vaid kodanikukohuse täitmine. Seega, vihastutagu julgesti aga välditagu sellest ajendatud mõtlematut käitumist.