Arust & andmisest

Igasuvine aruandlusteemaline aurulask.

Paar aastat tagasi julgustasin iga mõtlevat inimest oma mikroettevõtte aruandlust ise korraldama ja esitama. Selguse huvides tuleb märkida, et see soovitus oli mõeldud inimestele, kes põhikooli tasemel rehkendada & seadusi lugeda mõistavad.

Oma ettevõtte aruandluse korraldamine & esitamine aitab ühtlasi saada paremat pilti ka sellest, mis võiks selle ettevõtluse juures oluline olla. Ka firma juhtimise puhul jääb alati õhku filosoofiline küsimus: kust tuleb tolm & kuhu kaob raha? 😛

Tänane teema on eelkõige inimestest, kelle teadmised, oskused ja ajaplaneerimisvõime seda aruandlust vastuvõetaval viisil korraldada ei võimalda. Vahel on selline suutmatus kahjuks paaris ka mõõdutundetu usuga iseenese võimekusse. Sellisel juhul võib aruandluse kvaliteet olla allapoole igasugust arvestust. Tänapäeval on teenuseturul siiski igasuguseid arvestusteenuse pakkujaid ning kui oskused ja/või ressursid ise aruandlusega tegelemist ei võimalda saab selle teenuse alati sisse osta. Loomulikult tuleb ka teenusepakkujaid hoolega valida, sest ka nende seas on kvaliteet üllatavalt kõikuv, nagu hiljaaegu kahetsustundega märkasin. Aastaid tagasi olid arvestusteenusega kauplejad siiski kuidagi kvalifitseeritumad, kui nüüd näikse iga kassikool tootvat ridamisi raamatupidajaid, kelle oskused ja enesekindlus pöördvõrdelises seoses on. Kurvastaval kombel võib see valdkonda mitte tundva inimese jaoks lõppeda arvestusalase katastroofiga – koostatud aruanne ei pruugi üheski mõttes seadusele vastata ning on sisuliselt vaid rida suvalisi numbreid.

Olukorras, kus aruanded on meil avalikud ja sageli ainsaks taustauuringu vahendiks nii klientide, koostööpartnerite, kreeditoride kui ka muude huviliste tarbeks ei tohiks üksiki enesest lugupidav organisatsioon ennast avalikult piinlikkustunnet tekitava aruandega häbistada. Teadlik infotarbija (aga neid on meil rohkem, kui oodatakse) teeb sageli aruande kvaliteedist järeldusi ka pakutavate toodete ja teenuste kvaliteedi kohta. On kurb, kui kaup jääb katki, lepingupartner loobub või parim kandidaat konkurendi kasuks otsustab üksnes seetõttu, et arvestusteenuse pakkuja valikul mööda tulistatud on.

Igaüks teab ise, mis tema tarbeks kvaliteedi mõõdupuu on. Olen oma aastakümneid kestnud praktika jooksul näinud nii erihariduseta, kuid nutikate inimeste poolt koostatud suurepäraseid & informatiivseid aruandeid kui ka “teenusepakkujate” poolt kokku keeratud tõsiseid käkke. Vastupidi loomulikult ka. Valik on mõistlik teha kas professionaalse & sõltumatu soovitaja nõuande toel või nö. tootenäidiste järgi oma sisetunnet arvestades. Kui on kahtlusi, kas antav aru vastab seaduse nõuetele võib nagu arstidegi puhul alati küsida teist arvamust. Tõeline proff on reeglina oma karjääri jooksul lugenud tuhandeid aruandeid ning suudab aruandluse kvaliteedile kiirelt oma hinnangu anda. Jah, profi tunnitasu võib olla suurem kui miinimum, kuid see investeering tasub end kuhjaga ära. Kui palju maksab aga mainekahju avalikkuse ees, seda meil tavaliselt selles kontekstis vist veel väga laialt ei analüüsita.

Tänane targutus sai pisut kriitiline igat masti kingseppade kohta, kes parema rakenduse puudumisel on haklanut aruandeid kokku naelutama. Minu asi ei ole neid keelata, meil on vaba riik ja see tegevusala pole litsenseeritud. Minu asi on vaid kõigile osapooltele isiklikku vastutust meelde tuletada ning tõdemust, et vahel on targem mõnest tööotsast kvalifikatsiooni puudumisel loobuda. Loomulikult on mõne ettevõtte puhul tegevus nii hämar & algandmed nõnda puudulikud, et sisuliselt tõest aruannet ongi võimatu koostada. Siis peab kvaliteetsel teenusepakkujal olema julgust teenuse osutamisest viisakalt keelduda.

Tarkust, initsiatiivikust & otsustusjulgust täna siinkohal kõigile soovingi.