Kaotustest ja võitudest

Mulle meeldivad vanad kalmistud. Rohtunud haudade, rägastikku kasvanud sammaldunud puude ja viltuvajunud tsaariaegsete malmristidega kodukoha kalmistu on parim koht selleks, et arvutitööst puntrassekippuvad juhtmed taas lahti harutada. Kodukoha kalmistu keskmes on mälestusmärk Vabadussõjas ja I ilmasõjas langenuile & kadumajäänuile. Sellest möödumine tekitab terve hulga emotsioone – tänutundest sügava kurbuseni. Vaid seitsme aasta jooksul haihtus siit väikesest vallast igavikku ligi kakssada parimas eas noort meest.

200 noort meest. Kui neid nüüd siia aleviku keskväljakule kujutleda, mundreis ja relvis… teel kaduvikku. Mille nimel? Tsaaririigi soldateil polnud valikut – käsk on kaua meist vanem olnud ja sellist viletsust siinkandis polnud, et supi, saabaste & seebi eest sõtta minduks. Kindlasti oli oma osa ka tulipäisusel ja sõjakogemuse puudumisel siinkandis. Seda enam, väärivad imetlust need vähesed järelejäänud, kes 1918. aastal Vabadussõtta läksid – nemad olid juba ju eelkäijate langemist tunnistanud. Nende noorte inimeste vabadusjanu ja riskijulgus tekitavad minus siiani aukartust ja imetlust. Minust lahingusseminejat ei oleks. Ma olen pigem metsavend. Või noh, õigekeelsuse huvides metsaõde 😛

Indiviidi ja tema geenide säilimise kohalt on see nimekiri sääl mälestusmärgil ääretult nukker. Kiire rehkendus näitab, et kui ka ainult tänapäevase keskmise sündivuse ja põlvkondade vaheldumisega arvestada, jäi selle meestekao tõttu tänaseks sündimata tuhandeid lapsi. Kel on põguski kokkupuude looduses nii levinud geomeetrilise progressiooniga, mõistab, millest jutt. Tunnistan, et üleeilse Võidupüha valguses läksid seda sajanditagust tragöödiat meenutades ja sündimatajäänuile mõeldes isegi silmad märjaks. Seda juhtub muidu üliharva ja veel harvem rehkenduste tulemusena 🙂 Vaadates, kuidas kohalikud koolid lastepõuas vaevlevad (eks sel ole muidugi muid põhjusi ka, aga neist täna ei räägi) on kõik need sõjasurmad veelgi traagilisemad ning mõttetumad. Rahu tundub kõige sajand tagasi toimunu tõttu veelgi väärtuslikum. Mõistan ka, kui suur on õnn üldse elada, arvestades, et ka isiklik vanaisa Vabadussõjas ohvitser oli. Temas elu lõpuni säilinud patsifism on minu jaoks väga kõnekas – kord sõjas olnuna ei saa ükski mõistlik inimene selle kogemuse kordumist soovida.

Mida siis teha, et rahu püsiv oleks? Eelkõige olla ettevaatlik ja tähelepanelik. Riigina olla osa suuremast süsteemist – kõik NATO vihmavarjud ja osalus muis rahvusvahelisis süsteemides on eluliselt oluline. Ka küberkaitse rolli tänapäevases maailmas on võimatu üle hinnata. Julgust, diplomaatilisust & ettenägelikkust, neid pole kunagi küllalt. Tuleb kindlasti mõista, et sisenägelustesse sumbumine ja koostöö puudumine on reaalsed julgeolekuriskid. Lapsena oli mul raske mõista, miks vanad inimesed alati oludega leppinult ütlesid, et olgu mis on, peaasi, et sõda ei tuleks. Nüüd mõistan, et eks nad olid seda näinud ja nähtust omad järeldused teinud. Vaat vanade tarkuse arvestamisega on meie kultuuris tänapäeval ka pisut nigelasti. Olgu, seegi pole tänane teema.

Kaotustest, nii langenuis kui ka sündimatajäänuis sai juba räägitud. Alahinnata ei saa ka lähedaste sügavat leina – osadest peredest oli sõttajäänuid ju mitugi. Lõpetada tahaks siiski positiivsemas võtmes. Ilma kaotuseta poleks võite. Võitnud oleme me kõik – võimaluse elada suhteliselt vabadena suhteliselt vabal maal, võimaluse õppida emakeelses koolis, võimaluse elada demokraatia tingimustes ja suhteliselt suure valikuvabaduse tegeleda soovitava & meeldivaga. Kui poleks olnud neid tuhandeid noori mehi, kes sajand tagasi kõige selle eest sõtta läksid, poleks meil neid vabadusi ollagi. Seega, hinnakem seda, õppigem sellest ja saagem lapsi nendegi eest 🙂 Minu omad on juba saadud. Nende heaolu ja tuleviku nimel loodangi, et rahu siinmail püsib. Head möödunud Võidupüha meenutamist & sügavat rahu ning rõõmu südamesse.