Lastest & kaitsest

“Lapsed on elu mõte. Lapsed ongi tulevik. Kõike siin teen ikka laste nimel. Lapsed on elu õied. Et ikka lastel elus hästi läheks, muu polegi nii oluline. Lapsed, lapsed, lapsed.”

1988. aastal, kui ma 15-aastasena tulevaste teadlaste sabas jõlkudes Lõuna-Eestis küla uurisin, kuulsin pea igas majapidamises selliseid mõtteid. Lootust oli juba siis õhus ja iseseisvuse taastamiseni ei läinud enam kuigi palju aega. Maarahvas, maa sool pidas seega lapsi elus olulisimaks & tähtsaimaks, tegutses nende hüveks ja pidas neid tuleviku kehastuseks. Südantsoojendav oli näha, kuis kortsus paledega ja tööst pahklike kätega memmed – taadid aga ka keskeas & täisjõus inimesed vastates küsimustele laste olemasolu ja plaanide kohta avanesid, naeratasid ja kirjeldustesse laskusid. Küsimustik ise oli 1 A3 leht maatriksiga, kus I küsimus oli mälu järgi “mis on teie talu nimi” ja XL küsimus “mis on elu mõte?” 🙂

Sellel päikeselisel suvel metsi ja külasid mööda rännates ei aimanud ma veel, kui oluliseks lapsed ja nende kaitse mulle elus muutub. Vaid viis nappi aastat hiljem sõitis mulle piltlikult öeldes sisse kaasinimeste hoolimatuse ja juhuse telliseid täis rekka. Intensiivis oma vastsündinud poja kuvöösi ääres seistes näis mulle kõik eelnenu helge unenäona. Päikeselistest metsataludest pärit sõnad kõlasid kõrvus ja nende ütlejad kangastusid vaimusilmas ka siis, kui vaid viis aastat hiljem aprillikuises lumesajus Raadil väikese valge kirstu kõrval seisin. Võrreldes selle kogemusega on kõik edaspidi elus järgnenu olnud võrdlemisi lihtne ja kerge ning kõik ettetulnud raskused üsnagi tühised & mööduvad. Lihtsalt nullpunkt on keskmise kodanikuga võrreldes kõvasti nihkes. Kuigi olen juba varasest east peale endast nooremaid kelgul vedanud ja lapsed kleepuvad mulle siiani kõikjal külge, siis oluline osa minu soovist lapsi juhuste, olude, keskkonna & täiskasvanute eest kaitsta tuleneb just sellest läbielatud traumast, sellele järgnenud kriisist & põhjatust leinast. Kergekujuline geneetilise komponendiga personaalne eideetiline mälu (mitte segistada fotomäluga, see on teine asi) võib olla nii õnnistuseks kui ka nuhtluseks. Kasu on sellest olnud siis, kui on olnud vajalik loetut meenutada või mõnd inimest-olukorda mälust esile kutsuda. Halvad kogemused ja asjaolud on aga samuti tugevalt mälus, kusjuures veidral kombel mida tugevam on stress, seda eredamalt kogu nähtu-kogetu salvestub. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna ju…

Mõni päev tagasi, lastekaitsepäeval, mõtlesin natuke lastekaitse & selle olemuse peale üldisemalt. Sageli seostub see mõiste tavateadvuses majanduslikes raskustes, sotsiaalselt saamatute perede paljasjalgsete lastega, keda usin lastekaitsetöötaja parajasti perest eraldamas on. Palju vähem keskendutakse minu meelest lapse õiguste kaitsele ja tema hääle kuulamisele arvukates teistes valdkondades – alates haridussüsteemist, hooldusõigusvaidlustest ja tänavalaste muredest kuni õiguseni enesemääratlusele, isiklikule vabadusele ja vajaduspõhistele valikutele.

Pole saladus, et olen viimased kaks aastat ülikoolis lastekaitset õppinud. Päris edukalt. Kaalutud keskmise hindega 4,8. Pole ka ime. Olen eluaeg nö. kõrgsaavutaja olnud. Perfektsionisti raske elu üle ei hakkaks aga siinkohal halama, sest pole tegelikult väga halajat tüüpi inimene 🙂 Pigem lahendaja & tegutseja.

Kolme eelneva kuu jooksul kirjutasin kokku mingi massiivse andekaharidusteemalise epopöa. Viimane nädal kirjatööst oli koomiliselt katastroofirohke – kõigepealt plahvatas elektrisüsteemis miski müstiline nähtus, selle tulemusena puudus neli päeva elektrivool. Lasterohkes üksikvanemaga majapidamises on esiemade kombel küünlavalguses kuivpajukist einete valmistamine parajaks seikluseks. Positiivne oli, et sain palju poistega suhelda, sest need ei viibinud 24/7 nutiilmas. Negatiivne oli aga uurimuse lõpusosa kirjutamine, mis, nojah, [serbohorvaadikeelsed väljendid kustutatud] oli pehmelt öeldes väljakutseks. Kuigi olin tööga lõpuks üsna rahul, ei meeldinud mu retsensendile säält ükski punkt ega koma. Nüüd jõuamegi teise osani mu päälkirjast, kaitseni. Reipa & naiivse kretiinina läksin julgelt tööd kaitsma, uskudes et asi pole ju nõnda hull ning kaitsekomisjonis on pääle retsensendi veel kolm liiget. Järgnenud tubateatri sarnast kogemust ei soovita kellelegi, eriti tulevastele tudengitele, sest see võib ülikooliõppe isu tükiks ajaks ära võtta. Praegu lähemalt kirjeldama ei hakkaks, kuue päeva taguse kogemuse võiks kokku võtta lühidalt – lähedalt tragöödia, kaugelt komöödia. Ausõna, päris korraliku Kivirähki stiilis näidendi saaks sellest kogemusest kirjutada, lavastada & etendada 😛 Lugupeetud leedi hindas mu pingutusi F-iga. Ma olen nüüd juba kõik veebisõnastikud läbi vaadanud ja ohtralt ema- ning võõrkeelseid F-iga algavaid sõnu oma töö iseloomustamiseks leidnud. Päris lõbus. Vaidlen pisut ka. Näis, mis saab.

Lõpetuseks taas tagasi tõsiseks minnes siis (tulevase) lastekaitsja sanktsioneerimine julguse ja mõtlemisvõime ilmutamise eest on minu hinnangul pisut lühinägelik. Kuidas saab arg & rumal inimene kohtus lapsi hooldusõigusvaidlustes ja/või vägivaldurite eest kaitsta, tänavalastega tegeleda, sõltltuvustesse sekkuda, koolivägivalda nulltaluda ning lapsi täiskasvanute mõtlematuse ning omavoli eest hoida? See on tegelikult vist retooriline küsimus. Nõnda järsku praegu lõpetakski, kell on veerand seitse saamas ning lapsed ja tööd ootavad.