Lastest ja limonaadist

Ühiskonda polariseeriva teemana on hiljaaegu karastusjookidele kehtestatud nn. suhkrumaksul tuliseid pooldajaid ja tigedaid vastaseidki. Üldjuhul kuulun ma siiski esimeste sekka, sest värvilise suhkruvee ohjeldamatut kaanimist on raske mõistlikuks tegevuseks pidada. Janu kustutab tavaline kraanivesi vägagi hästi ja magusaisu rahuldamiseks on otstarbeksas pigem marju ja puuvilju süüa. Pakimahlal on reeglina pakendit kaunistava puuviljaga sama lähedane suhe, kui pruunkarul Peterburi balletiakadeemiaga ja õllevabriku logoga limonaad on pigem gateway drink [kas ehk sobiks emakeelseks terminiks “väravjook?”] hilisemale sujuvaks sama logoga siidri- ja õllepudelitele üleminekuks. Rääkimata kurvast tõsiasjast, et kui laps oma janu/nälga karastusjoogiga kustutab, ei mahu talle söögiajal enam vajalikke toitaineid sisaldav eine sisse põhjustades seeläbi oluliste vitamiinide & mineraalainete vaegust. Igale loomulikult oma ja mõõdukus on siingi võti, aga piiratud arusaamisvõimega lapsi võiks siiski viletsate valikute eest kaitsta.

Mida siis koolivaheajal teha, kui lapsukestele viimsedki limpsilõbud keelatakse? Jalutasin nädalajagu tagasi noorimaga rattateel & juhtusin nägema tõelist Bullerby-stseeni. Algkooliealised tüdrukud olid oma aiast punaseid sõstraid korjanud, plakatid valmistanud & müüsid marju möödujatele. Ostsime meiegi neid päikesesooje sõstraid, kuigi meie pere marjad tulevad reeglina metsast. Laste ettevõtlikust & tööharjumust tuleb igati toetada, muidu kasvab üles järjekordne põlvkond kasutuid lumehelbekesi. Selge, et siingi on mõõdukus abiks ning tuleb hoolega jälgida, et loodrist & sõltlasest lapsevanem last täispikki tööpäevi tegema ei sunniks. Need lapsed olid aga tegutsemislusti ja algatusvõimet täis ning vaevalt, et oma raske tööga teenitud eurod poe limpsiletis laiaks lüüakse 🙂

Minu lapsepõlve kuulusid juba eelkoolieast pikad suvepäevad metsamarju korjates. Ilmselt jäi sest ajast omandatud tööharjumus mulle verre, kuigi ehk oleks see võinud pisut lihtsamini tulla. Hiljutise intervjuu käigus ei lugenud ma ühe oma suurima saavutusena ette aastatetagust 15 inimesega osakonna vähendamist neljani, sest on selge, et 20-tunniste tööpäevade tegemine pole pikemas perspektiivis jätkusuutlik, vaid räägib pigem ettevõtte ahnusest, ülbusest & ebarealistlikest eesmärkidest. Õnneks on sellised eksperimendid nüüd jäädavalt minevik ning kuigi elu on mind ka hiljem pidevalt sidrunitega pildunud, on mul õnnestunud enamikust neist täiesti joodav limonaad pruulida 🙂 Jõukohane töö ja sport lapsepõlves kasvatavad vastupidavust, mida hilisemais õpinguis, töö- ja pereelus hädasti vaja läheb.

Odava allhanke ajad tööturul hakkavad juba meie laste tööealiseks jõudmise ajal pöördumatult otsa saama, seega olgu neil lisaks usinusele ka nutikust, paindlikkust ja erinevaid oskusi, et vajadusel iseenesele tööandjaks olla. Loodan, et kui elu oma sidrunikahuri mu laste & nende eakaaslaste suunas pöörab, on neil limonaadiautomaat juba leiutatud ja piiramatu nõudlusega turudki leitud 🙂