Õppest ja gruppidest

Sain mõni aeg tagasi ühelt innustavalt professorilt toetuse selleks, et jätkata oma keeleõppemetoodika lihvimist. Heaoluühiskonna rõõmud – ka heategevus on enam arenenud 🙂

Ainuke eeltingimus sääljuures oli, et pean õpigrupi lapsed ise välja valima. Minusuguse haridusutopisti jaoks on tegemist paraja väljakutsega.

Lapse akadeemiline võimekus sõltub väga mitmest tegurist ning eks ka geneetiline pagas on üks neist. Seega tuleb lapsi õppeks selekteerides vaadata ka nende vanemaid. See on teadupoolest üks tänamatu tegevus, sest ei saa ju vanemat IQ-testi taha istutada 🙂 Elu on vähemalt lähivalla laste näitel näidanud paraku ka seda, et vanema elukutsel ei pruugi lapse võimekusega palju seost olla. Tubli käsitöölise võsuke võib end õpetajaks kutsuva kodaniku lapsest tükk maad terasem olla. Tuleb riskida ja lähtuda siiski lapsest enesest.

Akadeemiline võimekus pole aga ju kaugeltki kõik. Keeleõppe juures on oluline ka ühtlane tempo ja lapsele pidevate väljakutsete seadmine tema lähima arengu tsoonis. Kui nüüd lapsel on mõni hariduslik erivajadus, mis tema edasijõudmist takistab või siis kodusest kasvatusest tulenevad probleemid, võib muidu võimekas laps eriõppest kõrvale jääda. Õigustatult. Tavakooli kaasav haridus on neile, kes erinevate probleemide tõttu ei suuda kiirematega samas tempos püsida. Klassikuid parafraseerides – eks looduses ole ikka nii, et kiired söövad aeglasemaid 😛

Siit jõuangi tänase postituse teise märksõna juurde. Grupp ehk õpirühm koosnegu võimetelt ja suhtumiselt sarnastest lastest, siis on ka tulemused paremad. Keeleõppe puhul pean optimaalseks 6-8 lapsest koosnevat gruppi. Kui panna kokku rohkem lapsi, jääb igaühele individuaalset tähelepanu väheks. Vähemate lastega on loomulikult alati võimalik individuaalset tööd teha, oma kaksikutega alustasin ju pooleteiseaastaselt 🙂 Oli tore grupp küll, praeguseks on mõlemal C2-tase 😛
Paraku ei soosi tavakooli pearahapõhine arvestus väiksemate õpigruppide teket kuidagi – eks koolipidaja soovib majanduslikke argumente kaaludes kõik “pearahakandjad” nn. kolhoosilaut-klassi suunata. Jah, eks hulgiharidus on järjest populaarsem, kui palju see aga laste huvides on, näitab aeg. Fakt on, et sellise massiklassi puhul kannatavad enim just andekaimad, kuna õpetaja aur kulub mahajääjate ja vembumeeste utsitamisele ning taibu vaadaku ise, kui palju ta ammu tuttava materjali korrutamisest kasu saab 🙁

Eks nii siis kokkuvõttes ongi. Nii nagu tavameditsiinile tuleb toeks erameditsiin ja tavapangandusele privaatpangandus hakkab toimima ka hariduslik kihistumine. Linnades on selleks meie kõigi maksurahast finantseeritavad nn. eliitkoolid, maal elavate laste toetuseks on kas pealesunnitud hariduspagulus või lapse tasemele vastavad õpigrupid. Eks vanemal on alati võimalik oma lapsega ka individuaalset tööd teha, paraku seavad lapse puhul koolipäeva pikkus ja vanema puhul vajadus leiba teenida sellisele lisatööle omad piirid. Kõigil vanematel ei pruugi kõigis ainetes ka piisavalt pedagoogilist võimekust jagada ning ka rollide sassiminek pole sageli õpet soodustav.

Seega tänu põhjamaistele toetajatele on lähiajal toimumas üks tilluke hariduslik eksperiment, kus selgub, kas mul õnnestub oma neliku õppetulemusi in vivo korrata 🙂 Õnneks on kogu asjale toeks ka üks põnev tarkvara – minusuguse IT-nohiku unelm igas tegevusvaldkonnas masinajõudu rakendada on viimaks väärilise väljundi leidnud 😀

Sobivaid õpirühmi & kena advendiaega kõigile.